Pressiteated
Eesti energiajulgeolekut puudutavate strateegiliste otsuste tegemisel ei tohi tähelepanuta jätta küsimust, kust tulevad kompetentsed inimesed, kes meie elektri ja soojatootmist edendavad ning hoolitsevad elektrifitseerimise ja automatiseerimise eest, kirjutasid OSKA uuringujuht Katrin Pihl ja vanemanalüütik Siim Krusell Postimehes ilmunud arvamusloos.
Pöörased sündmused maailmas meenutavad meile üha enam, kui habras on Eesti energiajulgeolek ning kui tugevalt oleme sõltuvad välisturgudest, sh energeetika osas. See ei ole ainult Eesti, vaid kogu Euroopa probleem, kuna me oleme seni olnud energiakandjaid importiv regioon.
Eesti energiamajanduse arengukava näeb ette, et Eestis tagatakse aastaks 2050 energiajulgeolek ning Eestist kujuneb moodsaid ja keskkonnasõbralikke tehnoloogiaid kasutav riik, kes konkureerib ka välisturgudel.
Kui tahame, et visioon realiseeruks – meie enda energiajulgeolek oleks tagatud, tootmine oleks keskkonnasõbralik ja energeetikast saaks ka üks Eesti majanduse kasvumootoreid – peab tööjõu planeerimine olema osa valdkonna strateegilisest kavandamisest. Kui me tööjõu- ja oskuste vajadusele praegu ei mõtle, seisame peagi silmitsi tõsiasjaga, et meil jääb puudu spetsialiste uute nutikate süsteemide arendamiseks ja olemasolevate hooldamiseks, uute tehnoloogiate rakendamiseks ning oma energiasüsteemide kaitsmiseks.
Juba praegu on seis inseneride ja teiste tehnikaala töötajatega tööturul kriitiline ning neist tunnevad puudust kõik tööstusvaldkonnad. Samuti on puudu elektrikuid ja automaatikuid. See tähendab, et tööjõu- ja oskuste puudusest võib saada risk riigi jaoks prioriteetsete valdkondade arendamisel.
Inimeste ja oskuste nappus
Energeetika ametialadel jääb OSKA prognoosi kohaselt järgneval kümnendil tööturu nõudluse katmisel igal aastal ligi 100 tasemeõppe lõpetajat puudu. Lisaks on valdkonnas vajadus senisest laiapõhjalisemate teadmiste ja oskuste järele. Millest on nõudlus uute inimeste ja kompetentside järele tingitud ja miks me ei suuda seda katta?
Joonis 1: Energeetika põhikutsealade hõiveprognoos ning hinnang tööjõuvajaduse ja -pakkumise tasakaalule
Üks suur mõjutaja on kogu majandust ja ühiskonda hõlmava elektrifitseerimise ning automatiseerimise trend. Tööjõu- ja oskuste vajaduse vaates tähendab see, et üha nutikamaid süsteeme (nt uued elektrivõrgud ning aku- ja vesinikusalvestid) peavad arendama ja haldama suurema tehnilise kompetentsi ning kõrgema
oskustasemega spetsialistid. Sealhulgas kasvatab elektrifitseerimine näiteks andmeanalüütikute, süsteemiinseneride ja automaatseid süsteeme hallata oskavate töötajate vajadust. Suureneb ka elektritööde, võrguehituse ja elektriseadmete paigalduse tööde maht.
Kuigi roheülemineku tempo on kogu maailmas aeglustunud, ei saa energeetika valdkonnas mööda taastuvenergeetikaga seotud teadmistest ja oskustest, sest tuule- ja päikesepargid on meil olemas juba praegu. Sündmused Pärsia lahe piirkonnas tuletavad meelde energiasõltumatuse ja -julgeoleku olulisust Euroopas. Taastuvenergeetika arendamine aitab vähendada energiakandjate impordivajadust, kuid unustada ei tohi juhitavate tootmisvõimsuste olulisust. Taastuvenergia arenedes tekivad täiendavad ametikohad inseneridele ja projektijuhtidele, samuti spetsialistidele, kes arendavad ja hooldavad energiasalvestuse, nutivõrkude ja ringmajanduse lahendusi.
Tuuleenergeetika vallas lisandub eelkõige kutseharidust eeldavaid ametikohti. Tarvis on elektrituuliku tehnikuid ja labade hooldustehnikuid, kes tagavad tuulikute töökindluse, hoolduse ja remondi.
Täiesti uute kompetentside vajadus tekib juhul, kui Eestisse otsustatakse rajada tuumajaam. OSKA hinnangul ei ole tuumaenergeetika tippspetsialistide, näiteks tuumaenergeetika inseneride koolitamine Eestis otstarbekas, kuna sellise tööjõu vajadus on väike. Küll aga tuleks meie haridussüsteemis ette valmistada tuumaenergeetika, sh tuumaohutuse alaste teadmistega spetsialiste ja oskustöötajaid, nagu energeetikainsenerid, automaatikud, tootmis- ja hooldusjuhtid jt.
Koolitus ei kata vajadust
Eelkirjeldatud trendide tõttu tööjõuvajadus energeetikas kasvab. OSKA prognoosi kohaselt suureneb energeetika ja elektriala töötajate arv järgneval kümnendil praegusega võrreldes 17% ehk u 2000 inimese võrra. Tööjõuvajadust kasvatab märkimisväärselt ka asendusvajadus, nimelt on tarvis u 3000 inimest nende töötajate asemele, kes järgneva kümne aasta jooksul pensionile siirduvad.
See tähendab, et igal aastal oleks tööturule vaja 500 uut koolilõpetajat, ent sellest jääb ligi 100 tasemeõppe lõpetajat aastas puudu.
Kuigi energeetika valdkonna õppesse vastuvõetute arv on kasvanud, jõuab bakalaureuseõppesse sisseastujatest nominaalajal lõpetamiseni vaid umbes 45% ning magistrantuuri sisseastujatest umbes 50%. Noortest kutseõppuritest (kuni 24-aastased) lõpetab umbes 60%. Lõpetajatest asuvad energeetika põhikutsealadele tööle omakorda vähem kui pooled, sest omandatud teadmistega leiavad nad hõlpsasti tööd ka muudes inseneri- või energeetikaalaseid oskusi vajavates ametites – erialase töö leidmisega lõpetajatel muret pole.
Joonis 2: Energeetika õppekavadele vastuvõetud ning lõpetajad kutse- ja kõrghariduse lõikes
Lahendused
Energeetika on tugevalt reguleeritud valdkond, kus paljudel ametikohtadel on nõutud erialane haridus ja kutsetunnistuse olemasolu. See tähendab, et valdkonna arengueesmärkide saavutamiseks on vaja, et senisest enam uusi koolilõpetajaid asuks tööle energeetika põhikutsealadele.
Suur väljakutse on erialase õppe katkestamise vähendamine. Positiivse efekti võib anda see, kui juba sisseastumisel pööratakse suuremat tähelepanu motiveeritud kandidaatide väljaselgitamisele ning luuakse õppuri vajadusi arvestav keskkond, mis võimaldab tal jõuda lõpetamiseni ka õpingute kõrvalt juba erialast tööd tehes, mis on valdkonnas väga levinud.
Kaaluda tuleks ka kõrgkoolide praeguse tulemusrahastuse otstarbekust. Ülikoolide riiklik rahastus sõltub otseselt sellest, kas üliõpilased lõpetavad nominaalajaga. Paindlikkuse loomine nominaalaja pikendamisel võib motiveerida ülikoole katkestamise probleemiga senisest enam tegelema, eriti nende üliõpilaste puhul, kellel on potentsiaal ja eeldused õpingud lõpetada.
Ühtlane õppekvaliteet, kaasaegne õppekeskkond ja katkestamise vähendamine on märksõnad ka kutseõppe puhul.
Energeetika valdkonna tööjõuvajaduse katmise allikad saavad olla ka välistööjõud, parasjagu teistes valdkondades töötavate erialase ettevalmistusega inimeste tagasi pöördumise soodustamine sektorisse ning muu, peamiselt tehnikahariduse taustaga töötajate täiendus- ja ümberõpe. Oluline on, et strateegiaid koostades oleks selge plaan, kuidas tööjõuvajadus kaetakse.
Energeetikaalane koolituspakkumine peab muutuma laiapõhjaliseks, sest ka valdkonnas juba töötavatel inimestel on tarvis mitmekülgsemat oskuspagasit. Tulevikukindluse tagab suutlikkus liikuda erinevate energialiikide ning -süsteemide (elekter, soojus, jahutus, salvestus) vahel ning neid vajadusel integreerida. Selleks on vaja nii täiendusõppe võimalusi kui ka tööandjate soosivat suhtumist õppimisse.
Eesti energiajulgeoleku ja jätkusuutliku energiasüsteemi kujunemine sõltub suurel määral sellest, kas meil on piisaval hulgal vajalike oskuste ja teadmistega spetsialiste. Süsteemne ja tulevikku vaatav tööjõuplaneerimine aitab tagada, et Eesti energiasüsteem areneb turvaliselt, jätkusuutlikult ja toetab riigi majanduskasvu.
Arvamusartikkel ilmus Postimehes 21. aprillil 2026
