Uudised
Kehtiv töörändesüsteem on oma aja ära elanud. Uus süsteem peab olema senisest märksa paindlikum, võtma arvesse tööturu tegelikke vajadusi, aga ka seda, kuhu me soovime ühiskonnana areneda, kirjutavad OSKA peaanalüütik-arendusjuht Yngve Rosenblad ja andmeanalüütik Rain Leoma.
Eestis on struktuurne tööjõupuudus – meil ei ole alati piisavalt neid spetsialiste või oskusi, mida tööjõuturg vajab, või ei asu nad geograafiliselt sobivas kohas. Ka ei ole Eesti oma inimesed enam altid kõiki töid tegema.
Tööjõupuuduse probleemile võiks leevendust tuua välistööjõu kaasamine, ent meie praegune töörändesüsteem ei soosi kõige vajalikuma tööjõu Eestisse jõudmist. Siseminister Kristjan Jaani 31. jaanuari Äripäeva raadio eetris „Kuuma tooli“ saates kõlanud mõte, et Eesti rändekvoot on 90-ndatest ja see tuleks üle vaadata, on tervitatav. Eesti väärib kaasaegset ja teadmuspõhist töörändesüsteemi.
Uus süsteem töörände lubamiseks peab olema paindlik ja kaasamises laiapõhjaline. Poliitiliselt tuleb paika panna raamid, mis võimaldavad kiirelt muutustele reageerida. Lisaks tuleb töörände lubamisel hinnata kõiki ühiskondlikke vajadusi ning juba olemasoleva tööjõu kättesaadavust.
Võõrtööjõu vajadust ei saa vaadata eraldi kogu tööjõuvajadusest ning Eestis olemasolevast tööjõust. Ettevõtjate soove tööjõu järele tuleb tasakaalustada muude ühiskondlike huvidega. Igasugust töörännet ei pea soosima. Eelkõige peame hindama, millistes ametites on tööjõuga kõige enam kitsas. Samuti peame ühiskonnana kokku leppima selles, milliseid töid peab Eestis tegema, milliseid me tahame, et Eestis tehakse, ning mida võibolla pole enam otstarbekas siin teha.
Paljud riigid kasutavad kvoodi asemel või sellega kombineerituna punktisüsteeme, kus tööturule tulijaid hinnatakse vastavalt riigis vajatavatele ja väärtustatavatele kriteeriumidele. Sarnase meetodi rakendamine sobiks ka Eestile. Samuti tasuks kaaluda pikaajalise ja ajutise töörändeskeemi kõrval mõnd vahepealse pikkusega skeemi, nt kuni kolm aastat, et inimese väljaõppesse panustamine tööandjale ära tasuks.
Aluseks andmepõhine analüüs
Milline täpselt töörändesüsteem hakkab välja nägema, kui palju võõrtööjõudu on mõistlik Eestisse lubada ning millistel tingimustel, selgub poliitilises debatis. Kutsekoja juures tegutsev tööjõu ja oskuste vajaduse prognoosisüsteem OSKA pakub juba praegu poliitikutele, ministeeriumitele, Töötukassale ja teistele tööturu osapooltele andmepõhiseid analüüse, mis hindavad, kui palju tööjõudu ja milliste oskustega siseneb Eestis tööturule järgnevate aastate jooksul.
OSKA uuringud näitavad kätte valdkonnad, kus siseriiklikult piisava hulga oskuslike spetsialistide pealekasvu oodata ei ole.
Mõned näited. Käesoleva aasta alguses avaldatud OSKA sotsiaaltöö valdkonna uuringus tõstatati küsimus, milline saab olema Eesti hoolekande süsteem tulevikus – kust võtta need hooldustöötajad, keda me vajame, et pakkuda meie eakatele kõrgetasemelist hooldusteenust olukorras, kus rahvastik vananeb ja hooldustöötajate puudujääk on mitmekordne. Muude lahenduste kõrval tuleb kaaluda ka võõrtööjõu rakendamist hooldusvaldkonnas.
Koroonakriisist kannatanud turismisektoril on hetkel raske leida siseriiklikult tööjõudu. Paljud kogenud töötajad, kellest oldi sunnitud loobuma, on leidnud uue töö teistes sektorites ja ei plaani naasta. Samuti mõjutab sektorit „demograafiline auk“ – noori, kes tuleksid hooajaliselt tööle, on meil praegu kaks korda vähem kui kümnekonna aasta eest. Turismisektor, hotellid ja restoranid toimivad paljudes välisriikides välistööjõu toel ning see võiks pakkuda leevendust ka meie ettevõtjatele.
Tööstuses räägitakse pidevalt oskustöötajate puudusest ning sellest, kuidas tellimusi ei saa vastu võtta, sest pole piisavalt töötajaid, et suurendada tootmisvõimsust. Oma osa on siin nii meie tööjõu liikumisel Skandinaaviasse, geograafilisel tööjõupuudusel kui noorte soovimatusel nendesse sektoritesse panustada. Ühiskondlik ja ka tööandjate soov on liikuda tööstuses kõrgema lisandväärtusega toodete loomise poole. On tööstusharusid, kus tootmisvõimsuse sisse ostmine on teinekord mõistlikum kui Eestis tootmine, näiteks õmblustööstuses. Samas näiteks puitu on kindlasti mõistlikum väärindada kohapeal.
Tasub pidada meeles, et toimime vaba tööjõuliikumisega maailmas ja ka meie oma inimesed rakendavad end tööalaselt teistes riikides. Koroona ajal avardunud kaugtöövõimalused ja muutus kaugtöökultuuris laiendavad neid võimalusi veelgi – inimesed võivad töötada välisturule ka oma kodust lahkumata. Muutuvas maailmas peame konkurentsis samale tööjõule suutma teiste riikide seast atraktiivsena silma paista.
Eesti ühiskond väärib, et me saaksime riigina hinnata võõrtööjõuvajadust komplekselt ning langetada teadmuspõhiseid otsuseid selle kohta, kui palju võõrtööjõudu on mõistlik riiki lubada ning kuidas seda sihistada nendesse sektoritesse ja ametitesse, kus see toob meile kõige suuremat kasu.
Artikkel ilmus Tööstusuudiste lehel 4.2.2022: https://www.toostusuudised.ee/arvamused/2022/02/04/eesti-vaarib-teadmuspohist-toorandesusteemi.
