UudisedVee- ja jäätmemajandus ning keskkonnakorraldus ja -kaitse mõjutavad kogu majandust ja inimeste igapäevaelu. Eesti on võtnud kohustuseks täita mitut rahvusvahelist keskkonnaeesmärki, nagu suund kliimaneutraalse majanduse saavutamisele, üleminek ringmajandusele, bioloogilise mitmekesisuse vähenemise peatamine. Nende saavutamiseks on vaja pädevaid töötajaid nii keskkonnavaldkonnas kui ka majanduses tervikuna.
Suure tähtsusega keskkonnaaladel töötab arvuliselt vähe inimesi, selgus vee- ja jäätmemajanduse ning keskkonnakorralduse tööjõu-uuringust. Kui palju noori peale kasvab ja milliseid oskusi nad vajavad, kirjutavad Postimehes OSKA uuringujuht Riina Tilk ja peaanalüütik Yngve Rosenblad.
Tuleviku tööjõu- ja oskuste prognoosisüsteem OSKA koostab Eesti tööjõu- ja oskuste vajaduse prognoosid ning võrdleb neid pakutava koolitusega. Uuringuid koostab Kutsekoda Euroopa Sotsiaalfondi vahenditest.
Vee- ja jäätmemajanduse ning keskkonnavaldkonna uuringus analüüsiti nende elualade tööjõu- ja oskuste vajadust aastani 2026. Selgus, et neid ühiskonnale vajalikke funktsioone pakub juba praegu suhteliselt väike hulk inimesi, mida kinnitab ka rahvusvaheline võrdlus. Veevärgi- ja kanalisatsiooniettevõtetes töötab ligi 1300 inimest, jäätmemajanduses 2100 ning keskkonnakorralduse ja -kaitsega seotud kutsealadel hinnanguliselt 2400. Piltlikult öeldes on see valdkond nagu hiiglase südamega kääbus: ise väikest mõõtu, kuid mõjutab otseselt kõiki teisi majandussektoreid ja iga inimest. Need inimesed vastutavad suure osa Eestile seatud säästva arengu eesmärkide täitmise eest.
Mis saab tulevikus keskkonnatöökohtadest?
Siiski ei ole ette näha, et töötajate arv uuritud valdkonnas lähikümnendil oluliselt kasvaks: teineteist tasakaalustavad kaks ülemaailmset trendi. Ühelt poolt suurendab vajadust keskkonnaalaste teadmiste järele kliima- ja keskkonnateemade esiletõus. Teisalt mõjutab töökohti automatiseerimine ja digiteerimine: automaatseirejaamad, registripõhised masinotsused, modelleerimine jne. Mõjutavad ka riigi- ja haldusreform, kus keskkonnaministeeriumi haldusala asutuste töötajate arv on viimasel viiel aastal kahanenud keskmisest enam, ligi 15 protsenti. Prognoosi järgi väheneb avalikus sektoris keskkonnakorralduse ja -kaitse töökohtade arv nii riigireformi kui ka palgasurve tõttu endiselt.
Kuna keskkonnaalased nõudmised ettevõtlusele pigem karmistuvad ning ka keskkonnahoiu vastutus liigub rohkem erasektorisse, siis kasvab prognoosi järgi erasektoris keskkonnainseneride, -spetsialistide ja -konsultantide arv. Samuti kasvab kolmanda sektori ja n-ö igaühe keskkonnakaitse roll. Väheneb madalamat oskustaset ning kasvab kõrgemat ning mitmekülgsemat oskuste taset eeldavate töökohtade arv.
Veemajanduses teeb murelikuks töötajate kõrge keskmine vanus: 45 protsenti töötajaskonnast on 55-aastased või vanemad ehk ligi pool vee-ettevõtete töötajatest jõuab järgmise kümne aasta jooksul pensioniikka. Seetõttu tuleks kiiremas korras tegeleda järelkasvuga, kuid koolidel on raskusi nii veevarustus- ja kanalisatsiooniinseneri, veekäitlusoperaatori kui ka veevärgilukkseppade erialade õppegruppide täitmisega ning sellekohase hariduse saajaid on mitu korda alla tööturuvajaduse.
Ületootmisest kõrg- ja kutsekoolide n-ö pehmema suunitlusega keskkonnaerialadel on aastaid räägitud, kuid võttes arvesse õppekavade ümberkorraldusi ja õppijate arvu langust, pole see enam oluline mure. Vastuvõtt keskkonnateaduste ja -kaitse erialadele vähenes viimase kümne aastaga kolm korda, lõpetajate arv kaks korda. Vastuvõetute arv on kaks korda vähenenud ka keskkonnatehnoloogia erialadel ja praegust vastuvõttu võib tööturu vaates hinnata optimaalseks ning see ei tohiks väheneda. Nimetatud erialadelt ei ole töökohtadele kandideerijaist puudust, kuid peale nende insenerierialade on keskkonnavaldkonna tööandjatel raske leida keemia ja füüsika taustaga inimesi.
Bioloogia ja keemia taustaga keskkonnainsenerid
Vee-ettevõtete juhtimises saavad tähtsamaks finants- ja innovatsioonijuhtimise oskused, samuti teadmised personali- ja teadmusjuhtimisest. Arvestades vee-ettevõtete töötajate kõrget keskmist vanust, on lähiaastate prioriteet kindlasti arendada personalipoliitikat ning leida uusi töötajaid.
Viimaste aastate aktiivse vee- ja reoveepuhastusjaamade renoveerimisega on automatiseeritud suur osa Eesti veekäitlusjaamadest. Automaatika, elektrotehnika ning keskkonnatehnoloogia teadmiste vajadus kasvab nii veekäitlusoperaatoritel kui ka teistel veemajanduse tehnilistel töötajatel. Tehnoloogia areng suurendab vajadust inseneriharidusega ja tugeva bioloogia ning keemia taustaga nn bioinseneride järele.
Jäätmemajanduses läheb aina rohkem vaja innovatsioonijuhtimist ja tehnoloogilist arendust, sest kasvab surve tõhusate lahenduste leidmiseks jäätmete liigiti kogumisele ja käitlemisele. Kuivõrd eraldi jäätmemajanduse eriala tasemeõppes ei ole, tuleks jäätmekäitlust õpetada kõigil erialadel, mis sellega seonduvad, nt põllumajanduses, ehituses, tööstuses, transpordis, tootedisainis jm. Sellele aitaks kaasa jäätmekäitlusalase pädevuse kirjeldamine eri valdkondade kutsestandardites.
Arvestades jäätmete sortimise kasvu tulevikus, vajavad senisest suuremat tähelepanu ka jäätmekäitlusettevõtete töötajate – operaatorite, masinajuhtide ja sortijate – teadmised ohtlikest jäätmetest, tööohutusest ja tervisekaitsest, erinevate materjalide tundmine ning klientide jäätmekäitlusalase nõustamise oskused.
Keskkonnakorralduse ja -kaitse aladel töötamiseks on loodusteaduslikud alusteadmised ning hea looduse tundmine tähtsal kohal. Keemia, bioloogia ja füüsika teadmistega spetsialiste jõuab aga valdkonda tööle oodatust vähem, mida võib mõjutada ülikoolide õppekavade ülesehitus. Loodusteaduste õpe on sageli tugevalt teaduskarjäärile suunatud, kuid füüsika või keemia bakalaureusekraadi kombineerimine näiteks keskkonnatehnoloogia või keskkonnakorralduse magistriõppega võiks avardada lõpetajate võimalusi tööturul.
Valdkonna reguleeritust ning õigusaktide rohkust arvestades on keskkonnaalaste seaduste tundmine ning õigusaktide tõlgendamise oskus ülimalt vajalik enamikul vee- ja jäätmemajanduse ning keskkonna valdkonna kutsealadel. Keskkonnapoliitika ja -õigus peaksid keskkonnaerialade tasemeõppes olema erialateemadega tihedamalt seostatud. Tööprotsesside ja nende juhtimise automatiseerimine, uute keskkonna- ning IT- ja digitehnoloogiate rakendamine, ruumiandmete ja geoinfosüsteemide kasvav kasutamine, kaugseire- ja suurandmete analüüs, keskkonnamõjude modelleerimine ning asjade interneti levik toovad kaasa kiirelt kasvava vajaduse heade IKT-oskuste järele. Mitmel valdkonna ametialal tuleb üha enam teha ka keskkonnahariduslikke tegevusi ja koolitusi, jagada ja esitada keskkonnainfot üldsusele arusaadaval kujul ning pakkuda keskkonnaalast nõustamist. See tähendab, et järjest tähtsamaks saavad erialased keskkonnahariduse pädevused, eelkõige loodushariduslike õppeprogrammide ettevalmistamise ja korraldamise oskused.
Jätkusuutlikumale majandamisele ülemineku üheks võtmeteguriks on kõigil majanduse tegevusaladel töötajate keskkonnaalaste teadmiste ja oskuste arendamine. See tähendab, et erialaspetsiifiliste säästva arengu teadmiste omandamine on kasvava tähtsusega kõigi valdkondade õppes. Sarnaselt üldhariduse riiklike õppekavadega peaks keskkond ja jätkusuutlik areng olema läbivad kohustuslikud teemad ka kutsehariduses. Tasemeõppele lisaks on tähtis juba olemasoleva tööjõu ning ettevõtjate koolitamine ja nõustamine keskkonnasäästliku, sh ringmajandamise teemadel.
Artikkel avaldati Postimehes 29. novembril 2019
