Uudised
Tehnoloogia kiirele arengule vaatamata on inimkäte osavust vaja endiselt väga paljudes ametites, mistõttu tuleks ka koolisüsteemis motoorsete ja kognitiivsete oskuste ühiselt arendamisele teadlikult tähelepanu pöörata.
Kas käelistel oskustel on tulevikus kohta, kui masinad töötavad meist täpsemalt, kiiremini ega väsi ära? Kahtlemata on, kinnitas OSKA peaanalüütik Yngve Rosenblad Eesti Rahvakunsti ja Käsitöö Liidu käsitööhariduse seminaril “Milleks meile käsitöö?!”
„Käeliste oskuste roll on palju laiem kui ainult neis ametites, kus me saame tõmmata otsese seose käsitööga,“ sõnas Rosenblad.
Näiteks keevitajatel on käeline osavus sama oluline kui kirurgi või pianisti töös. „Tööandjad ütlevad, et see on oskus, kus kätt tuleb pidevalt n-ö soojas hoida,“ rääkis Rosenblad. „Juba see on tööandjatele kaotus, kui poisid lähevad sõjaväkke, sest selle 9 kuuga nad kaotavad palju oma meisterlikkusest.“
Teise üllatava näitena tõi Rosenblad välja meditsiiniseadmete tootja Karl Storzi kriteeriumid töötajate valimisel. Kõige kõrgemalt on hinnas peenes näputöös (nt pärltikandi tegemises) vilunud inimesed, kuna neil on suurepärane käe-silma koordinatsioon, tänu millele nad suudavad kokku panna ka ülitäpseid seadmeid.
Ent ka traditsioonilised käsitööalad on tegemas uut võidukäiku. Näiteks Itaalias on taas kasumlikuks majandusharuks saanud rõivaste, nahkesemete jne käeline kvaliteettootmine. Seejuures alustatakse noorte välja õpetamisega juba varakult, 13.–14. eluaastal, et areneks maksimaalne käeline osavus.
Käsitöötunnid arendavad üldoskusi
Et ka Eesti noorte motoorsete võimete arendamisele on tarvis panna tugevamalt rõhku, tunnetavad paljud Eesti tööandjad, keda OSKA uuringumeeskonnad valdkonnauuringute raames on intervjueerinud. Näiteks tehnoloogia ja mehaanikavaldkonna tööandjad on tõdenud, et noortel on küll head IT-oskused, aga käteosavus, mis on inseneri töös sama oluline, on puudulik. Arvestades, et umbes 63% Eesti töötajatest teeb tööd, mis eeldab häid käelisi oskusi (sh eeldavad seda ka paljud kõrge kvalifikatsioonitasemega ametialad), puudutab sama mure paljusid valdkondi.
Selliste oskuste arendamisega tuleb alustada juba põhikoolis. Ja seda mitte ainult käsitöö-, vaid ka muude ainetundide raames, sest motoorne töö nõuab ka kognitiivsete oskuste rakendamist – analüüsimine, järelduste tegemine, probleemilahendus, loovus, innovaatilisus, ruumiline mõtlemine jne. Käsitööoskuse laiem mõtestamine annab võimaluse kujundada erinevaid üldoskusi, mis on hindamatu väärtusega hilisemas tööelus. Seejuures tuleks poisse ja tüdrukuid arendada võrdselt, sest erisus meeste ja naiste tööde vahel jääb üha väiksemaks. Tüdrukud vajavad samuti tehnoloogiaoskusi ning poisid disaini-, tekstiili-, kokandusoskusi.
Inimlikkust ei saa asendada
Seda, et automatiseerimine, robotiseerimine ja tehisintellekti areng käteosavust nõudvad ametid ära kaotaks, pole põhjust karta.
Rosenblad viitas Iisraeli ajaloolasele Yuval Noah Hararile, kelle hinnangul võib lihtsam olla robotit tegema panna mõnd n-ö vaimset tööd kui mõnd sellist füüsilist tööd, mis toimub keskkonnas, mida ei ole võimalik hõlpsasti algoritmida – male mängimine on kergemini algoritmitav kui koristamine.
Robotiseerimiskindlad pole Harari hinnangul ka loovad tööd. Tehisintellekt on inimesest osavam nii muusika kui kunstiteoste loomisel, kuna suudab läbi töötada tohutu hulga infot, tuvastada mustreid ja neid kombineerides midagi uut luua.
Kas siis vähemalt emotsionaalne intelligentsus ja empaatia on inimese trumbid? Harari väidab, et see ei pruugi nii olla. Juba praegu on olemas tehisintellekti rakendused, mis tunnevad inimesest paremini ära erinevaid emotsioone. Veelgi enam – inimesi segavad teiste tunnetele reageerimisel nende endi emotsioonid, samas kui masin on „puhas leht“. Tundlik nutikodu-süsteem, mis tervitab sind, kui väsinuna koju saabud, parajaks timmitud valgustuse, maheda muusika ja sooja vanniveega, võib osutuda paremaks lohutajaks kui abikaasa.
Nii võivadki tulevikus jääda inimese osaks pigem tööd, mis ei ole algoritmitavad ja reeglistatavad, aga ka need, kus me soovime ja eeldame inimlikkust: sõprust, usaldust, teadvust ja tundeid. „Miks näiteks sporti tõenäoliselt kunagi ei automatiseerita – juba praegu võiks ju panna robotid jooksma, aga sellega kaoks spordivõistluste mõte ära, sest see, mida me sealt ootame, on just inimlik heitlus, inimvõimete piirile jõudmine,“ tõi Rosenblad näite. Lisaks tõi ta välja poliitikud, kirikuõpetajad, baarmenid, juuksurid – ametid, kust ootame inimlikku kontakti ja suhtumist.
Rosenblad nõustus David Goodharti mõttekäiguga, et mõistuse, käte ja südame koostöö (head, hands, heart) on see, mis tagab tehnoloogiaajastul inimestele nende koha töömaailmas.
Vaata Eesti Rahvakunsti ja Käsitöö Liidu käsitööhariduse seminaril “Milleks meile käsitöö?!” salvestusi SIIT.
Milliste ametialade esindajatel peavad olema head käelised oskused?
- Arstidel – operatsioonisaal on samal ajal ka peenmehaanikatöökoda
- Inimese hooldusega seotud ametikohtadel – nt füsioterapeutidel, loovterapeutidel, logopeedidel, õdedel, hooldajatel, aga ka juuksuritel, kosmeetikutel
- Loomeinimestel – nt muusikud, kunstnikud, disainerid
- Inseneridel, tehnikutel ja IT-spetsialistidel – nt ülitäpsete meditsiiniseadmete ehitamisel on suur eelis peent käsitööd teinud inimestel, kõrgelt on hinnatud tikkijad
- Käsitöölistel, sh eksklusiivsete käsitöötoodete ja klientidele kohandatud toodete tegemiseks
- Nimekirjaga võiks jätkata veelgi: palkmajaehitajad, restauraatorid, keevitajad, santehnikud, elektrikud, maalrid …
Artikli autor: Siret Trull, SA Kutsekoda
Loe lisaks:
