Uudised
PISA testi järgi on Eesti noored loodus- ja täppisteadustes maailma parimad, kuid ei lähe pärast gümnaasiumi tehnilisi erialasid õppima.
Selline oli üks paradokse, mida arutati tänavusel Paide arvamusfestivalil Eesti kutsekoja eestvedamisel. Mõttevahetuses osalesid Taavi Veskimägi (Eleringi juhatuse esimees), Hendrik Voll (TalTechi õppeprorektor), Marcus Ehasoo (Eesti õpilasesinduste liidu esimees), Agnes Vask (Tartu Tamme gümnaasiumi tehnoloogia õppesuuna juht ja füüsikaõpetaja).
Arutelu juhtis kutsekoja juhatuse liige Tiia Randma. Ta tõi inseneeria ebapopulaarsuse kohta piltliku näite: tehnikaülikooli läks eelmisel õppeaastal energeetikat õppima poole vähem inimesi kui kümme aastat tagasi. Tallinna reaalkooli õpetaja Helen Kaasik märkis, et kümme aastat tagasi läks nende koolist tehnikaülikooli õppima ligi pool lõpetanutest, nüüd läheb vaevalt kolmandik.
Kas see on üldse probleem?
Vastuvõtt inseneri erialadele on vähenenud. Siiski küsiti, kas see on probleem. Väidetakse ju tihti, et igaüks peab õppima seda, mis teda huvitab, ja humanitaaria noori huvitab.
Mõningase üllatusena vastas Taavi Veskimägi, et Eleringile ei olegi see probleem, kui Eestis tahab vähe noori inseneriks õppida, sest kui tema ettevõte ei leia töötajat Eestist, siis leiab mujalt. Kuid Veskimägi lisas, et Eesti ühiskonnale see probleem on. Üksik ettevõte saab endale kas või Indiast insenere tuua, kuid Eesti ei pääse keskmise palga lõksust välja, kui meil ei ole oma häid insenere, ütles ta.
Hendrik Voll nõustus, et Eesti ühiskonnale on noorte vähene huvi insenerierialade vastu suur probleem, ja osutas ka põhjusele – erinevalt põhikoolist on gümnaasiumis matemaatika nõrk. Ta tõi näiteks 2018. aasta, mil kitsa matemaatika eksamit tegi 3700 õpilast ja nende keskmine tulemus oli kõigest 37–38 punkti. Laia matemaatika eksamit tegi 4100 noort ja nendegi keskmine oli vaid 55 punkti. Tehnikaülikooli lävend on 50 punkti ja nii kvalifitseerus ainult 2300 noort, kellest võeti tehnikaülikooli õppima 1400. Ülejäänud 500–600 läks Tartu ülikooli ja 150–200 välismaale õppima. Kui tehnikaülikool tahaks viimaseid endale, tuleks lävendit tõsta, kuid sel juhul jääksid kõrvale 50–60 punkti saanud.
Marcus Ehasoo pidas gümnaasiumi matemaatikat ennast üheks põhjuseks, miks inseneeria noori ei innusta. Ta märkis, et matemaatika valmistab raskusi isegi eliitkoolide õpilastele ja nii lähevadki paljud lõpetajad pigem riigiteadusi jms õppima.
Agnes Vask täpsustas, et tihti peetakse reaalaineid keerulisemaks, kui need tegelikult on. Kui tema kellelegi ütleb, et õpetab füüsikat, siis lähevad vestluskaaslase silmad suureks ja ta teatab, et talle küll füüsika koolis ei meeldinud. On õpilasi, kes teatavad juba sügisel, et nemad füüsikat ei õpi ja kõik. Selliseid õpilasi on väga raske õppima innustada.
Taavi Veskimägi nentis, et paljud gümnaasiumilõpetajad lihtsalt ei tea, mis neid tõeliselt huvitab. Ta arvas, et ainult paarikümnele protsendile gümnaasiumilõpetajatest on selge, mida nad edasi õppida tahavad, ülejäänud 80 protsenti seda ei tea ja valib juhuslikult, mis võib nende elugi ära rikkuda.
Inseneritöö kõrgem tähendus
Taavi Veskimägi ütles, et Eleringi noortele inseneridele läheb kliima soojenemine väga korda. Nad tajuvad oma töö kõrgemat tähendust. Samas peetakse Eestis üldisemalt inseneri tehniliseks töötajaks, kellest suurt midagi ei sõltu.
Hendrik Voll pidas sellise suhtumise üheks põhjuseks tõsiasja, et meediast on inseneritöö kõrgemat tähendust raske leida, küll aga saab sealt teada, et tuuleenergiat ei ole meil võimalik kasutada, päikeseenergia Eestis ei toimi, insenerid on meil torujürid, ehitajad Kalevipojad jne. Pärast “Kalevipoegade” filmi väljatulekut langes vastuvõtt tehnikaülikooli ehitusteaduskonda 30%, ütles Voll.
Marcus Ehasoo täpsustas, et ühiskonnas valitsevad hoiakud ei jõua noorteni otse, vaid nende vanemate kaudu, sest noored meediat ei tarbi. Kuid nende vanemad tarbivad ja teevad siis noortele selgeks, et torujüriks pole mõtet õppida. “Minuvanustel on nende vanemate hoiakud väga hästi kinnistunud,” nentis Ehasoo.
Agnes Vask soovitas inseneritööd tutvustades rõhutada leiutaja aspekti. Insener loob uusi süsteeme – kas see aspekt ei avaks noorte silmi ja südameid? Ta lisas, et 1960. aastatel oli füüsik jumala staatuses, sest siis leiutatigi väga palju uut – vallutati kosmost, lõhati vesinikupomm jne.
Marcus Ehasoo tõi inseneri kui leiduri kuvandi heaks näiteks telesaate “Rakett 69”. Sealt on näha, et füüsika ei pea olema ainult raamatust õppimine, vaid seda saab ka ise proovida, seal on lubatud ka eksida, oma eksimusi parandada, uuesti alustada.
Kas avastusõpe aitaks?
Kas see annaks noorte jaoks füüsikale ja inseneeriale kõrgema tähenduse, kui koolis õpitaks neid aineid “Rakett 69” mudeli järgi?
Hendrik Voll oli nõus, et reaalaineid võiks koolis ja ka ülikoolis õpetada põnevamalt. Ta tõi näiteks Aalto ja Chalmersi ülikooli, kus tehnikaerialadel lõpetab vähemalt 85% alustanutest ja see tulemus on saavutatud suures osas alusainete leidliku õpetamisega. Teisalt tõi Agnes Vask välja, et meil pole piisavalt “Rakett 69” stiilis õpetajaid. Paljud pedagoogid ajavad õpikus sõrmega järge ja kurdavad, et materjali on liiga palju. Need, kes võtavad õppekava natuke vabamalt ja teevad ka katseid ja avastusõpet, on vähemuses.
Marcus Ehasoo kinnitas, et paljud õpetajad õpetavad õpikut ja sellepärast neil polegi aega katseid teha. Ta lisas, et enamik õpetajaid isegi ei tea, mida muutunud õpikäsitus endast kujutab. Neid õpetajaid ei saa aga ka kursustele õppima saata, sest neile ei leita koolis asendajat.
Tallinna reaalkooli matemaatikaõpetaja Helen Kaasik tõdes samuti, et uut õpikäsitust valdavaid õpetajaid pole palju: “Õpetaja, kes oma ainet eluga seostab ja katseid teeb, peab olema väga tark inimene. Ta peab teadma ja oskama palju rohkem kui tavaline tunniandja. Reaalkool otsib igal aastal õpetajaid, kes suudaksid noori kaasa haarata.”
Infotehnoloogia ja telekommunikatsiooni liidu (ITL) juhatuse liige Ants Sild küsis: “Muutunud õpikäsitus, probleemõpe, projektõpe – kus need siis on? Me ju näeme, kuidas “Rakett 69″ paneb tüdrukutelgi silmad särama. Laseme siis noortel ka koolis ennast niimoodi proovile panna. Paraku on hoiak see, et väike laps ei tohi isegi elektrilülitit kaks korda klõpsida ja nii ei tekigi uurimise ja avastamise harjumust.”
Kust õpetajaid võtta
Meil on üle 60-aastaste õpetajate hulgas iga neljas füüsika- ja iga viies matemaatikaõpetaja, aga tänavu kandideeris loodusteaduste õpetaja päevaõppe kümnele kohale vaid neli inimest. Miks nii vähe?
Agnes Vask viitas taas inimeste hoiakutele, mis mõjutavad ka noori. Ta ütles, et inimesed lausa kardavad reaalaineid. Nad ütlevad: “Issand jumal! Sa oled õpetaja! Kuidas sa jaksad! Kuidas sa julged! Tänapäeva lapsed teavad ju ainult oma õigusi, mitte kohustusi.”
Taavi Veskimägi pakkus, et meie õpetajal ei ole head karjäärimudelit. Eestis hinnatakse seda, kui spetsialistist saab juht, mitte oma ala ekspert. Nii kujutatakse ka õpetaja puhul ette, et ta on teinud head karjääri siis, kui on saanud õpetajast õppealajuhatajaks, siis direktoriks, vallavanemaks jne. Aga eksperdiks saamine on ju samuti karjäär – oled õpetaja, siis parem õpetaja, lõpuks oma aine ekspert. Eksperdiks olemist ei osata Eestis piisavalt hinnata, tõdes Veskimägi.
Kas süvaõpe aitaks?
Kas reaalaineid ei peaks õpetama senisest põhjalikumalt, sest kõik, mis on põhjalik, muutub huvitavaks?
Marcus Ehasoo pidas süvenemist heaks: “Kui noor on käinud teaduskoolis või koolivaheajal kolm päeva teaduslaagris, siis tuleb ta sealt tagasi säravate silmadega. Tehnikaülikooli Virumaa kolledži laboritesse sattudes imestasid õpilased väga, et näiliselt igav põlevkivi on nii huvitav.
Kui vaadata laia matemaatikat, siis viis tundi nädalas ongi süvaõpe. Aga iga õppeaine õpetaja tahab tunde juurde ja miks peaks matemaatika olema eelisseisus? Mina suunaksin lisatunnid, kui neid oleks, pigem füüsikasse ja keemiasse kui matemaatikasse, sest füüsikas ja keemias saab oma teadmisi ka praktiliselt rakendada.”
Taavi Veskimägi arvas siiski, et süvenemine suurt osa noori ei huvita. Nad üritavad saavutada kõige väiksema tööga kõige suuremat edu. Eriti käib see selle osa õpilaste kohta, kes ei tea, mida nad õppida tahavad, ja neid noori on gümnaasiumilõpetajatest 80% ringis. Püütakse võimalikult lihtsalt saavutada võimalikult suurt majanduslikku heaolu ja ühiskonna tunnustust. Veskimägi lisas, et tal õpivad mõlemad lapsed reaalkooli põhikoolis ja ta näeb, kui ränk töö on matemaatika süvendatud õppimine.
Hendrik Voll pakkus välja, et noored paneb süvenema turg: “Meil ei ole ühtegi inseneri õppekava, mille lõpetanu teeniks kaks keskmist palka. Samal ajal teenivad IT-erialade lõpetajad kolm-neli Eesti keskmist palka ja sinna on tung suur. Teisalt on meil õppekavasid, mis tagavad täiesti korraliku palga, kuid sinna ei konkureerita, sest meedias pole neist õppekavadest piisavalt head kuvandit.”
Miks mitte IB-õppekava?
IB-õppekava puhul saavad õpilased õppida kolme-nelja õppeainet süvendatult, ülejäänuid pealiskaudselt. Kas see süsteem ei kutsuks õpilasi ka reaalainetesse rohkem süvenema?
Marcus Ehasoo: “HTM mõtleb mitme süvendatud õppe variandi peale. Üks on IB-õppekava, kus on kokku ainult seitse kohustuslikku õppeainet. Teiseks on arutatud varianti, kus õpilased õpiksid gümnaasiumi esimeses pooles kohustuslikud ained ruttu ära ja pärast seda jätkaksid valikainete süvendatud õppimist. Kohustuslike õppeainete maht pole nii suur, et seda ei saaks aasta-pooleteisega ära õppida.”
Agnes Vask: “Islandil õpitaksegi gümnaasiumis esimese aastaga kohustuslikud ained ruttu ära ja ülejäänud ajal keskendutakse sellele, mis kellelegi huvi pakub. Paraku ei vali sealgi kuigi paljud süvenemiseks reaalaineid. Füüsikat valib kaks-kolm noort kogu klassist. Oletan, et neilgi noored ei tea, mis on füüsika kõrgem tähendus.”
Marcus Ehasoo: “Ilmselt on asi selles, et põhikoolist tulnud õpilase analüüsivõime pole piisav, et valida gümnaasiumis mingi aine süvaõppeks. Mina ei ole nii head analüüsivõimet oma koolipildis näinud. Rajaleidja ja töötukassa on õpilaste nõustamiseks palju tööd teinud, kuid õpilased on edasiõppimise osas endiselt väga ebakindlad.”
Taavi Veskimägi nentis, et meie tänased hoiakud on suures osas pärit 1990. aastatest, mil süvenemist ei väärtustatud. “1990. aastatel püüti kõige väiksema pingutusega kõige suuremat heaolu saavutada. See hoiak elab edasi. Aga mulle tundub, et elame murranguhetkes. Vanemad juba julgustavad oma lapsi rohkem pingutama. Lapsevanemad tunduvad juba tajuvat, et inseneritöö toob ka tulevikus leiva lauale, ja nad soovitavad oma lastel inseneeriat valida.”
Maaomavalitsuste liidu büroo tegevdirektor Ott Kasuri osutas, et süvenemiseks annavad võimaluse ka reaalainete klassid. Ta arvas, et mitme paralleelklassiga koolis võiks olla reaalklasse rohkem kui üks, nii et kõik reaalainetest huvitatud saaksid neid põhjalikumalt õppida. Praegu jääb osa õpilasi reaalklassidest välja.
Agnes Vask lisas, et kasu oleks ka reaalainete huviringidest. Tartus on näiteks Makerlab, kus tegeldakse tehnika ja inseneeriaga, kuid suund on pigem põhikoolile. Põhikoolilastele on ka ehitusringe, teaduslaagreid, gümnaasiumiõpilastele ei paista neid aga olevat.
Marcus Ehasood rõõmustas, et huviringid on moodustanud oma liidu. Nad hakkavad välja selgitama, mis Eestis selles osas toimub. Mingil ajal leiame kõigi huviringide info nende kodulehelt. Viimasel ajal on siiski ka gümnaasiumiõpilastele füüsika- ja keemiaringe loodud.
Veel märgiti, et meil on igas suuremas linnas lastele muusika-, kunsti-, spordi- ja tantsukoolid, kuid ei ole teaduskooli – ei matemaatika-, füüsika- ega keemiakooli, kus õpe oleks niisama põhjalik kui näiteks laste muusika- või kunstikoolis.
Mida annab koostöö ettevõtetega
TTÜ teedeehituse erialale astuda soovijate arv on kasvanud viimase aastaga hüppeliselt ja seda just tänu teedeehituse ettevõtete ja tehnikaülikooli heale koostööle.
Hendrik Voll toonitas, et ülikooli koostöö ettevõtetega on väga kasulik nii ülikoolile kui ka ettevõtetele. Kolm aastat tagasi võeti tehnikaülikoolis igale õppekavale programmijuht, kelle hallata on programmi nõukoda, mis koosneb kolmandiku osas tudengitest, teise kolmandiku osas tööandjatest ja viimase kolmandiku moodustavad õppejõud. Tänu sellele süsteemile suurenes vastuvõtt näiteks teedeehituse õppekavale mitu korda. Teedehituse sektor tuli sellele õppekavale taha ühe aastaga. Kohe loodi 50 000-eurone stipendiumifond. Asjad toimivad.
Hendrik Voll nägi lahendust ka õpetajate nappuse probleemile. Ta ütles, et praegu ei tohi tehnikaülikool õpetajaid ette valmistada. Kui aga tohiks, siis oleks võimalik ka õpetajaks õppijatele stipendiumifond taha saada.
Taavi Veskimägi sedastas, et Eleringil on tehnikaülikooliga hea koostöö ja nii on neil juba 15 doktorikraadiga energeetikut. Käima püütakse lükata energeetika digitaliseerimise professuuri, sest praegu moodustab Eleringi töötaja kompetentsusest 50% IT. Aastaid on Elering ka TTÜ üliõpilaste praktikabaas olnud.
Veskimägi: „Eleringi professuur pole tehnikaülikoolis veel avatud, me alles arutame seda. Eesmärk ei ole selle kaudu Eleringile uusi töötajaid saada. Me tahame pigem, et elektrisüsteemide digitaliseerimise kompetentsust oleks ka kuskil väljaspool Eleringi, näiteks tehnikaülikoolis. Me tahame, et õppejõud saaksid anda üliõpilastele seda teadmist edasi, et lähiaastad ei muutuks Eestile selles osas kriitiliseks.“
Hendrik Voll nentis, et ettevõtted on koostööst ülikooliga väga huvitatud. Nn torujüri sektor on olnud killustunud, kuid sealgi tulid inimesed kokku ja tegid sedasama mis teedeehitajad paar aastat tagasi.
Voll lisas, et koostöö üks vorm on see, et õppejõudki käivad ettevõtetes praktikal. Näiteks IT-teaduskonnas töötavad õppejõud aeg-ajalt IT-firmades. Samasugust süsteemi tahetakse rakendada inseneerias.
Agnes Vask lisas omalt poolt, et Šveitsis on kooliõpetajatel iga viie kuni seitsme aasta tagant üks vaba aasta, mille jooksul nad võivad samuti kuskil mujal tööl käia, et ennast täiendada.
Rohkem FANTAASIAT!
Arutelu lõpetuseks rõhutas Tiia Randma veel kord inseneritöö kõrgemat tähendust. Ta tsiteeris Taavi Veskimäge, kes on kirjutanud: “Ainult meie fantaasia kingib meile eluõiguse. Inimene vajab tulevikuvisiooni. Ta vajab seda, et tulevikuvisioon teeks praegustest pesupostidest unistuste lipumastid. Et inimesed ei järgneks teistele inimestele, vaid omaenda visioonile.”
“Jõudu meile pesupostide lipumastideks muutmisel!” kutsus Tiia Randma arvamusfestivali rahvast üles.
Artikkel avaldati 23.08.2019 Õpetajate Lehes, vt siit
