Uudised
Eesti inseneriharidus vajab jätkusuutlikkuse saavutamiseks rohkem õppijaid ja kaasaegseid üldoskuseid, lõimitumat õpetamisviisi ning palju rohkem raha. Rahapuudus on kõige kurja juur, ei ole kahtlust, kirjutab Olav Aarna.
Ülikoolide rektorite väga suur mure, et Eestis toimub piltlikult öeldes hariduse tühistamine, on Eesti hariduspoliitikas väga halb trend. Peaksime mõistma, et haridus on ainus võimalus ellu jääda, mitte peamine koht, mille arvelt piiramatult kokku hoida ja koonerdada.
Suuri investeeringuid vajavast haridusvaldkonnast peaks just tehniline kõrgharidus olema see, kus ühiskond võtab välja kõige rammusamad dividendid. Seepärast tasub inseneriharidusse paigutada ka laenuvahendeid. Raha ülikiiret odavnemist arvestades peavad nii riik kui ka valdkonnaga seotud ettevõtted inseneriharidusse panustama hoogsalt ja kiiresti. Edu soovides tasub elada tulevikus, mitte jääda kinni mineviku ja oleviku piirangutesse.
Tööjõuvajaduse seire- ja prognoosisüsteemi OSKA uuringutest, sh tulevikuvaatest töötleva tööstuse ametialagruppide tööjõu- ja oskuste vajadusele, joonistuvad välja kahte liiki mured – kvantitatiivsed ja kvalitatiivsed.
Esimest liiki muredest ehk tööjõuvajaduse ja koolituspakkumise mittevastavusest erinevatel ameti- ja kutsealadel kuuleme ja loeme üsna sageli, näiteks seoses medõdede ja mitmete aineõpetajate kroonilise puudusega. Teist liiki mured puudutavad meie elus ja töös toimetulekuks vajalikke oskuseid, eelkõige üldoskuseid, mis on rakendatavad väga erinevates olukordades. Sellest, milliseid oskuseid, kuidas ja kus neid arendada, teame hoopis vähem.
Kui insenere ei koolitata, siis neid varsti ei olegi
OSKA uuringute hinnangud insenerihariduse seisundile Eestis on pessimistlikud. Lähema kümne aasta vaates koolitatakse Eesti kõrgkoolides insenere liiga vähe. Täpsemalt täidavad kõrgkoolide lõpetajad vaid kolmandiku töötleva tööstuse juhtide ja spetsialistide vajadusest.
Sarnane on olukord ehituse ja energeetika valdkonnas. Seejuures on tehnika, tootmise ja ehituse õppevaldkonna sisseastujate arv viimase kuue aasta jooksul vähenenud veerandi võrra. Valdkonna siseselt on tootmise ja töötlemise õppesuunal vastuvõetute arv vähenenud aga peaaegu poole võrra.
Pole uudis, et liiga vähe noori tahab õppida inseneeriaga seotud erialasid. Seejuures on huvi olnud erialati läbi aegade erinev ja muutuv. Samal ajal on infotehnoloogiaga seotud erialadel üliõpilaste arv viimasel kümnendil kasvanud 14 protsenti, vaatamata üliõpilaste üldarvu 19-protsendilisele kahanemisele. Kasvule vaatamata on sellegi valdkonna tööjõuvajadus täitmata. Kuidas selline huvi kasv aga saavutati?
Ekspertide ja tööandjate hinnangul on Eestis liiga vähe mitte ainult insenere, vaid üldse kõrgtehnoloogiliste oskustega inimesi. OSKA erinevate valdkondade uuringutest selgub, et probleem on hoopis laiem: erinevate ametirühmade töötajatel on eelkõige puudu mitmetest üldoskustest. Mõned on neist ammu teada, näiteks suhtlemisoskus ja meeskonnatöö oskus. Mõned on pigem tulevikuvajadustega seotud, nagu digioskused ja tervikpildi nägemise oskus.
Eesti vajab inseneriakadeemiat
Toon välja kaks OSKA uuringus pakutud lahendusteed vajalike oskustega inseneride põuale. Esiteks insenerihariduse süsteemne tähtsustamine, sh inseneriakadeemia loomine. Teiseks MATIK-õppe arendamine. MATIK (matemaatika, teaduse, tehnoloogia, inseneeria, kunstid) on ingliskeelse akronüümi STEAM (science, technology, engineering, arts, math) eestikeelne vaste.
Inseneride tööjõuvajaduse katmine ei tähenda üksnes koolituskohtade arvu suurendamist tööjõuvajaduse ja senise koolituspakkumise vahe võrra. Vähepopulaarsete erialade puhul ei pruugi see täita soovitud eesmärki, sest vähese motivatsiooniga õppima asumise tulemus on sageli pettumine tehtud valikus ja väljalangemine.
Inseneridele järelkasvu kasvatamiseks tuleb luua riiklik programm, mis suurendaks huvi ja vastuvõttu tehnika, tootmise ja ehituse valdkonna õppekavadele ning tugevdaks õppekavasid läbi hästi koolitatud õppejõudude ja tänapäeva nõudmistele vastavate praktikakohtade.
Eksperdid soovitavad insenerihariduse süsteemi üles ehitada sarnaselt IT-hariduse süsteemse arendusega IT Akadeemia riikliku programmi raames. Pragused inseneriakadeemia loomise algatused on seni piirdunud inseneriõppeasutuste konsortsiumi loomisega. Vaja on aga, et sellesse lülituksid riikliku programmi raames ka riik ja inseneeriaga seotud ettevõtted, mis toimiks ühtse koostööplatvormina.
MATIK-õpe tähistab praktilise kallakuga õpet viies ainevaldkonnas – matemaatika, loodus- ja reaalainete, inseneeria, tehnoloogia ning kunstide lõimimist eri laadi probleemide ja ülesannete lahendamisel. Selline sümbioos sobiks suurepäraselt insenerihariduse alusõppeks ning tekitaks noortes juba maast-madalast huvi inseneeria vastu.
MATIK-õppe loomulikuks osaks on tulevikutöö jaoks oluliste üldoskuste arendamine, nagu tervikpildi nägemine, kohanemisvõime, mitmeid ainevaldkondi hõlmavate probleemide lahendamise oskus ja loovus.
Hariduse edu tagab juhtide oskus näha tervikpilti
Erinevate ainevaldkondade lõimimine ei tähenda olemasolevate õppekavade mahu suurendamist, vaid teistmoodi õppimist ja õpetamist. Siinkohal on hea meelde tuletada Albert Einsteini ütlemist: “Jumal ei teadnud midagi meie jagunemisest füüsikuteks, matemaatikuteks, bioloogideks jne”.
Tervikpildi nägemise oskus on puude taga metsa nägemise oskus. Väike osa mistahes vanuserühmast on võimeline iseseisvalt puudest metsa kokku panema, suurem osa vajab selleks aga abi.
MATIK-õppe kiitmisega ei kutsu ma üles loobuma akadeemiliste distsipliinide õpetamisest ja vajalike ainevaldkonna-põhiste teadmiste omandamisest. See tuleb senisest hoopis enam siduda üldoskuste arendamisega, mis saab toimuda vaid praktiliselt. Konkreetses olukorras ühendame teadmised erinevatest ainevaldkondadest teadmisega, kuidas toimida, ning seejärel rakendame need teadmised. Seda kõike tuleb ka koolis üha rohkem teha.
Lühidalt, aga tungivalt lõpetades on selge, et nii Inseneriakadeemia programmi käivitamine kui ka MATIK-õppe arendamine nõuavad lisaks pühendunud ja kompetentsetele inimestele ka olulist rahalist tuge. Seejuures tuleb Eesti kõrghariduse rahastamine viia vähemalt 1,5 protsendini SKP-st ning oluline osa juurdekasvust kasutada akadeemiliste töötajate palkade tõusuks ja nende täiendkoolitamiseks.
Hariduses vajalike pikaajaliste investeeringute tegemiseks on igati asjakohane ka laenu võtmine. Targaks võib ju üksikisik saada ka tasuta, aga ühiskonda saab harida vaid raha eest.
Artikli autor Olav Aarna on akadeemik ning OSKA nõunik. Artikkel avaldati 6. mail 2022 Eesti Rahvusringhäälingu arvamusportaalis
