Uudised
Eestist rikkamad ja tugevama sotsiaalsektoriga riigid ei tule sotsiaaltöös toime ilma välistööjõuta. Kas meil õnnestub mujalt leida inimesi, kui meil on valdkonnas palgad väikesed, töötingimused rasked ja kohalik keel keeruline, küsib oma arvamusloos OSKA vanemanalüütik
Kui paljudes sektorites on tööjõupuudus alles viimastel aastatel teravalt tunda andma hakanud, siis sotsiaalvaldkonnas on see juba ammune mure. OSKA värske sotsiaaltöö valdkonna uuringu prognoos näitab, et järgmise kümne aasta jooksul kasvab tööjõuvajadus valdkonnas veelgi ning iga-aastaselt vajatakse juurde ligi 2000 töötajat. Põhjuseks on nii teenust vajavate inimeste hulga kasv, tööjõu voolavus kui ka suur tarvidus asendada pensioniikka jõudvaid töötajaid.
Kasvava tööjõunappuse tingimustes seisab ees debatt välistööjõu kaasamisest sotsiaalvaldkonda.
Venemaa kallaletung Ukrainale on juba põhjustanud suure põgenikevoolu. Osa põgenikke võetakse vastu ka Eestis ning soov on leida neile inimestele tööturul rakendus. Üheks võimaluseks saaks olla nende rakendumine sotsiaalvaldkonnas.
OSKA uuringust selgub, et tööandjad on välistööjõu osas valdavalt positiivselt meelestatud ning valmisolek neid kaasata on olemas. Samas tunnistatakse, et lihtne see ei ole, kuna keeleoskus on klientidega suheldes oluline. Tähtis on osata riigikeelt ja nii erivajadustega ja eakate klientide puhul on tarvis suhelda nendega väga heas emakeeles.
Suur osa klientuurist on venekeelne: viimase rahvaloenduse järgi oli 65-aastastest ja vanematest mitte-eesti emakeelega 30%. See loob võimaluse rakendada sotsiaaltöö valdkonnas ka vene keelt valdavaid ukrainlasi, kuid eelduseks on erialane täiendkoolitus ja eesti keele vähemalt suhtlustasandil omandamine. Lisaks sisulisele vajadusele on isikuhooldustöötajatel ka formaalsed eesti keele oskuse nõuded, mis lähtuvad keeleseaduse alusel vastu võetud määrusest ja ka hooldustöötaja kutsestandardist.
Palk ei hoia töötajaid valdkonnas
Ent mõelgem välistööjõust rääkides laiemalt kui üksnes praegu Eestisse saabunud ukrainlastele – Põhjamaades on sotsiaaltöö valdkonnas rakendust leidnud eri riikide kodanikud. Töörände loogika ütleb, et inimesi paneb välisriiki liikuma märkimisväärne palgavahe. Kuivõrd Euroopa Liidu elanikele on tööjõu liikumine vaba ja kolmandatest riikidest saab tööle tulla lühiajalise tööloa alusel, siis formaalseid takistusi välistööjõu kaasamiseks sotsiaalvaldkonnas tegelikult esmapilgul pole. Eriti kui arvestada seda, et sisserände piirarvu välise ajutise töötamise perioodi kavatsetakse pikendada ühelt aastalt kolmeni.
Sotsiaaltöö valdkonna töötingimustele ja palgale mõeldes kerkivad aga uued murekohad.
Kui keskmine brutokuupalk oli Eestis 2020. aastal 1448 eurot, siis sotsiaaltöö valdkonnas hõivatutel oli see keskmiselt ligi 400 euro võrra väiksem.
Valdkonna sees on palgad ametialati erinevad: sotsiaaltöötajatel ja nõustajatel oli palk üsnagi sarnane Eesti keskmisega, samas hooldustöötajatel on see märkimisväärselt väiksem, olles tuhande euro ringis. Aga just hooldustöötajate põud on kõige suurem. Näiteks ehituses, kuhu on varem rohkelt tööjõudu värvatud just Ukrainast, on palgad samuti sõltuvad ametikohast, kuid keskmine palk on sotsiaalvaldkonnas makstavast oluliselt suurem.
Seega on konkurentsivõimelisem palk üheks faktoriks, miks ehitusse välistööjõud tuleb. Lühiajaliselt töötavatele välispäritolu hooldustöötajatele tuleks maksta Eesti keskmist palka. Ehituses tullakse keskmise palga maksmisega toime, aga hooldustöötajate puhul tähendaks see oluliselt kõrgemat palgataset võrreldes praegu hooldustöötajatele makstavaga.
Teine oluline faktor on juba eeltoodud suhtlemis- ja keeleoskus. Sotsiaalvaldkonnas on need oskused palju olulisemad kui ehituses. Keeleõpe tähendab märkimisväärset ajakulu ja nii-öelda investeeringut inimkapitali. Madala palgataseme juures kaalutakse sellise investeeringu tegemist põhjalikult.
Tööjõuvoolavus on suur
Madalad palgad, nii vaimselt kui füüsiliselt raske töö kombineerituna liiga suure töökoormuse ja nõrga tugisüsteemiga ning sotsiaalala ametite madal maine on peamised põhjused, miks juba praegu on tööjõuvoolavus valdkonnas suur. Seni on sotsiaalvaldkonna tööjõu liikumist vähe analüüsitud. OSKA uuring andis võimaluse seda lünka täita. Selgus, et aasta jooksul lõpetas uuringus analüüsitud ametitel töötamise ligi 1800 inimest, mis oli ligi 12% 2019. aastal valdkonnas töötanutest. Nende hulka kuuluvad need, kes lõpetasid üldse töötamise või asusid tööle mõne teise valdkonna ametitesse, sh välismaal.
Kõige enam, ligi 1000 inimest, oli sotsiaalvaldkonnast välja liikujate seas hooldustöötajaid, keda on valdkonna hõivatute seas ka kõige enam. Aasta jooksul lahkus kümnendik hooldustöötajatest. Hooldustöötajatele järgnesid töölt lahkunute arvult sotsiaaltöötajad ja nõustajad, tegevusjuhendajad ning lapsehoidjad. Kuigi lastekaitse- ja peretöötajate voolavus on hooldustöötajatest isegi suurem, on neid arvuliselt märksa vähem ning see ei tekita seetõttu nii suurt uue tööjõu vajadust.
Kui mindi tööle mujale, siis kuhu? Töökohti leiti mitmel tegevusalal. Siiski joonistusid välja populaarsemad ametid. Hooldustöötajad siirdusid tööle puhastusteenindajateks või müüjateks. Tegevusjuhendajad ja tugiisikud asusid peamiselt tööle haridusvaldkonna ametites. Kõrgharidust eeldavatelt sotsiaalvaldkonna ametitelt mindi enamjaolt samuti kõrgharidust eeldatavatele ametitele, kas avalikus halduses või mujal. Lapsehoidjad, samuti asenduskodu ja perekodu kasvatajad läksid sagedamini tööle lasteaedadesse. Lasteaeda tööleminekut on samas keeruline sisuliseks ametivahetuseks pidada, kuna seal tööks vajalik oskuste komplekt on suuresti sama.
Valdkonna tööandjad on suutnud mujale siirdunute asemele uued töötajad leida, kuigi see on olnud keeruline. Peamised ametid, millelt valdkonda tööle tuldi, olid üldjoontes samad, kui need, kuhu tööle mindi. See näitab, et teatud ametikohad konkureerivad samasuguse profiiliga tööjõu pärast, pakuvad sarnast palgataset ja töötingimusi ning toimub nö ringliikumine.
Seega, kui keegi piiri tagant tulebki siia sotsiaalalale tööle, siis kui kaua püsib ta sektoris või üldse Eestis olukorras, kus valdkonna palgad on liiga madalad nii meie enda inimeste silmis kui ka tõenäoliselt välistööjõu peibutamiseks?
Töötajaid tuleb motiveerida valdkonnas püsima
Ei saa ka unustada, et välistööjõuga käivad kaasas tavapärased ühiskonda lõimumise küsimused, seda eriti olukorras, kus meil juba on välispäritolu inimeste osatähtsus rahvastikust Eurostati andmetel üks suurimaid Euroopa Liidus.
Esmajärjekorras peame ikkagi leidma viisid, kuidas motiveerida rohkem eestlasi valdkonnas tööle asuma ja praeguseid töötajaid seal püsima. Töötajate motiveerimiseks on hea sõna alati teretulnud, kuid märksa olulisem on parandada palga- ja töötingimusi, samuti tugisüsteemi.
Neid samme tulevikku lükata ei saa, sest praeguse töötajaskonna asendusvajadus on suur. Valdkonna töötajatest on kümne aasta pärast jõudnud pensionilemineku ikka ligi 40%. Eriti just hooldustöötajate seas on see tõsine murekoht: tervelt 46% hooldustöötajatest olid 2020. aastal vanemad kui 55 aastat. Sealhulgas oli 15% juba pensionieas.
Kasvavat vajadust sotsiaaltöötajate järele tingib ka suund teenuste personaliseeritusele ja „rätsepatoodetele“. Soov on edendada sotsiaalhoolekannet, kus domineerib individuaalne lähenemine, juhtumipõhisus ja abivajajatele teenuse osutamine kodus või väiksemas kogukonnas.
Kui tahame, et meie inimestel oleks ka tulevikus ligipääs sotsiaalteenustele, et valdkond saaks areneda ja pakkuda senisest kvaliteetsemaid lahendusi, tuleb kvalifitseeritud tööjõu nappuse küsimus lahendada. Üks võimalikke lahendusi on välistööjõu kaasamine, kuid seda teenuse kvaliteeti kahjustamata. Oma elutee lõpus olevate eakate jaoks on emakeelne sotsiaalne keskkond oluline.
Artikkel ilmus Eesti Päevalehe arvamusrubriigis 15.03.2022
