Uudised
OSKA avalikustas hiljuti COVID-19 mõjude eriuuringu, mis annab ülevaate ka kriisi mõjust haridusele.
Eriuuringust, mille tegi Kutsekoda juunist novembrini 2020 koostöös arenguseire keskusega, selguvad oskused, mis aitavad tööturul koroonakriisis ellu jääda ja mille järele on vajadus kasvanud. Uuring pakub karjääriideid töö kaotanuile ning prognoosib lähitulevikku. Hariduse peatüki kohta esitatud küsimustele vastasid hariduse osa koostajad, OSKA uuringujuht Urve Metsa ja analüütik Andres Viia.
Kas ja kuidas oli pandeemia mõju seotud õpilaste arvuga klassis ja koolis?
Kriisi esimese laine ajal läksid kõik koolid üle distantsõppele, seoses õpilaste arvuga erisusi ei tehtud. Paraku ei olnud Eesti üldhariduskoolid sujuvaks üleminekuks distantsõppele piisavalt valmistunud. Õpetajate töökoormus jagunes eriolukorra ajal ebaühtlaselt, osa töötas üle-, osa alakoormusega, sõltumata õpilaste arvust nii klassis kui koolis. Rollid muutusid, paremate digioskustega õpetajad kujunesid protsesside eestvedajaks ja kolleegide toetajaks. Haridustehnoloogide roll ja väärtus kasvas. Kui mõni õpetaja oli oma nappe digioskusi peitnud, siis nüüd sellest enam mööda vaadata ei saanud. Suurtes üldhariduskoolides läks vaja enam kui ühte haridustehnoloogi. Hübriidõppe korraldamine tekitas vajaduse tugiisiku või tehnilise assistendi järele.
Uus olukord tõi taas päevakorrale õpetajate puuduse, 21 kontakttundi nädalas ei ole sellistes oludes sobiv, eriti distants- või põimõppe puhul. Õpimotivatsiooni hoidmine distantsõppe läbiviimisel eeldab õpetajalt tunni ettevalmistamisel oluliselt suuremat tööpanust. Eelisseisus olid väiksema õpilaste arvuga klassid, kus õpetajal oli paindlikult võimalik keskenduda õppijate vajadustele nii õppe ettevalmistamisel, läbiviimisel kui tagasisidestamisel.
Kas küsitleti ka väikekoole/maakoole ja kas nende vastused erinesid suurte koolide vastustest?
Eriuuringu aruteludel osalesid koolijuhid nii maa- kui linnakoolidest, kaasatud olid nii väiksemate kui suuremate koolide esindajad. Suuri erisusi koolitüübiti ei esinenud. Probleemiks osutus hoopis näiteks keelekümblusklasside õpilastele distantsõppe korraldamine olukorras, kus osa lapsi ja lastevanemaid ei osanud õppimiseks ja selle toetamiseks piisavalt keelt. Raskem oli õpet korraldada ka väikeklassides.
Suuremad erinevused olid seotud pigem kodu pakutava toe võimekusega ja õpetajate oskusega, sh nende varasema kogemusega e-õppe läbiviimisel. Sageli püüti õppetegevust korraldada sarnaste õppemeetoditega nagu varasemalt kontaktõppes. Eriolukord tõi esile kitsaskohad, õpetajate teadmised ja oskused pandi proovile.
Probleeme tekkis nii internetiühenduse kui õppimiseks sobiva tehnoloogia kättesaadavusega, kesisemas seisus olid maakoolide õpilased. Paljud koolid võimaldasid lastel koduõppel kooli arvuteid kasutada. Distantsõppe edukaks toimimiseks on vaja, et igal õppijal oleks oma digiseade ja kiire internetiühendus. Koolijuhid märkisid tõsise ohuna kihistumist tehnoloogiliste vahendite põhjal ja vajadust seda vältida.
Milliste õppeainete omandamisel oli distantsõppe (positiivne/negatiivne) mõju eriti tuntav?
Suuri erisusi õppeainete vaates välja ei tulnud, pigem sõltus see õpetaja oskusest õppetööd veebis korraldada. Kui ka varem oli Eesti kooli üks probleem liigne ainekesksus, siis distantsõppele üleminek võimendas seda veelgi. Tihti keskenduti pigem õppetunni läbiviimisele kui õpieesmärkide saavutamisele. Paljud õpetajad lükkasid esimese laine ajal õppimise ja õpetamise sügisesse.
Aruteludel osalenud märkisid, et sotsiaalsete oskuste arendamine ja praktilise õppe ning reaalainete tundide läbiviimine oli keerulisem, samuti õpilastele tagasiside andmine. Kui kontaktõppes saavad õpilased kohe keerukamate ülesannete lahendamisel õpetajalt selgitusi küsida ja õpetajal on parem ülevaade toetust vajavatest õpilastest, siis distantsõppes on vahetult individuaalselt toetada ja juhendada keerulisem. Personaalsem ja paindlikum lähenemine õpilasele veebiõppes eeldab nii selleks sobivate õppemeetodite kui ka IT-lahenduste kasutamist. Probleemkohana tõi kriis esile vajakajäämise õpiülesannete täitmist toetavate kirjalike juhendite-suuniste koostamisel, mis märkimisväärselt erineb varasemast õpetaja antud suulisest selgitusest.
Õpetajate ettevalmistus mitmesuguste õppemeetodite kasutamiseks ei olnud piisav. Arendada tuli distants-, hübriid- ja põimõppe läbiviimise oskust, sh eri õpetamismeetodite, digivahendite ja -keskkondade kasutamise oskust nii õppe ettevalmistamisel, läbiviimisel kui ka õppijate tagasisidestamisel. Katsumuseks osutus distantsõppes õppetegevuse eesmärgistamine, sh õppijate motiveerimine, et õppida oleks huvitav, mitte kurnav, ning suhtluse korraldamine.
Kas vastustest selgus ka intervallõppe kogemus ja erinevus distantsõppest?
Intervallõpe ehk kontaktõppe vaheldumine distantsõppega sai alguse sügisel, paraku ei osutunud õpetajate ega õpilaste ettevalmistus intervallõppe läbiviimiseks piisavaks. Juba distantsõpe tekitas õpilastes segadust, intervallõppe lisandumisel see ei vähenenud. Intervallõppe puhul toimub aktiivne õppetegevus kontaktõppe ajal, distantsõppes jääb õppetegevus oluliselt kesisemaks. Pikas plaanis tuleb rõhku panna õpetajate veebi-, distants-, intervall- ja hübriidõppe läbiviimise oskuse lihvimisele ja õpilaste ettevalmistamisele aktiivseks osalemiseks õppetegevuses eri õppevormide puhul.
Kas distantsõppele ülemineku korraldamisel osalesid ka koolide hoolekogud?
Hoolekogude rolli distantsõppele üleminekul OSKA eriuuringu aruteludel ei mainitud. Küll aga nenditi, et lapsevanemad olid laste õppetegevusse senisest palju enam kaasatud. Lapsevanemate jaoks kerkis üles õppetegevuse eesmärgistamine. Vanemad tõid välja, et õpitulemused võiksid olla kirjas, et kõigile õppeprotsessis osalejatele ja toetajatele oleks üheselt selge, mis on tunni eesmärk ja mis tuleb kindlasti ära õppida.
Eriuuringu aruteludel osalejad tõid distantsõppele ülemineku korraldamisel välja koostöö omavalitsustega. Samas märgiti koolijuhtide arendamist vajava oskusena kommunikatsiooni juhtimist digivahendite abil, sh suhtlemist kogukonna, lastevanemate, õpilaste, kolleegide ja avalikkusega.
Uuringus on kirjas: “Distantsilt õppimine kasvatab vaimse tervisega seotud probleeme.” Milliseid probleeme toodi välja õppijatel?
Tervishoiukriis tekitas üleöö olukorra, kus e-kanalid muutusid ainsaks võimaluseks olla ühenduses õpetajate ja klassikaaslastega ning tegelda õppimisega. Osale õpilastele sobis õpe kodus, kus koolitöö ja vaba aja raamid on palju vähem paigas, osale mitte. Distantsõppe proovikividena mainiti, et osa kooliülesandeid tundusid iseseisvalt lahendades raskemad, õpetajatelt sai varasemast vähem abi ning üldjuhul on klassis õppetegevuseks motiveerivam keskkond. Ärevust ja stressi tekitas teadmatus, mida distantsõpe endast kujutab: kuidas ise õppida, kuidas abi küsida jne. Probleemiks olid õpilaste enese- ja ajajuhtimisega seotud oskused. Nii võisid osal õpilastel õppeülesanded kuhjuda ning tekkisid õppevõlgnevused. Palju erines õppeprotsessi korraldamine ka kooliti. Fookusrühmades mainiti hilisema probleemina laste hirmu tagasi kooli kontaktõppele minemise ees.
Distantsilt õppimise ajal kogesid tugispetsialistid probleeme töötamisel erivajadustega õpilastega. Nende töö sisu muutus individuaalsemaks – väga palju oli vaja lastele individuaalseid ülesandeid ette valmistada. Logopeedide jaoks ei ole n-ö valmis materjale, igale lapsele on vaja teha omad. See tähendab, et distantsõpe tekitas haridusasutuste tugispetsialistidele tööd juurde. Arutelul osalenud tugispetsialistid hindasid, et abi vajavate õpilaste probleemid distantsõppel süvenevad ning tulevikus kasvab individuaalse vahetu juhendamise vajadus veelgi. See omakorda tähendab, et tugispetsialistide ja abiõpetajate tööjõuvajadus kasvab oluliselt.
COVID-19 hoogustas ka õpetajate tööülesannete mitmekesistumist, nõudis suuremat valmisolekut täita senisest erinevaid tööülesandeid ning teha tööd tavapäratus kohas. Lisandunud töökoormus suurendab oluliselt läbipõlemise ohtu. Distantsõppe ajal kerkis küsimus, kuidas tulla toime ärevuse ja kurnatusega. Lisaks vajasid nii õppijad kui lapsevanemad senisest enam õpetajate toetust probleemide lahendamisel. Viirusekriisist tingitud määramatus võimendas stressi. Kuhjuv stress on paljude haiguste, sh vaimse tervise probleemide vallandaja.
Õpilaste ja õpetajate vaimse tervise probleemid kerkivad veelgi teravamalt esile viiruse teise laine ajal, kuna inimesed hakkavad kriisist väsima.
Juba praegu on õpetajaid, kes töötavad mitmes koolis (ristkasutus, nagu OSKA soovitab). Kas on uuritud, millised on nende probleemid ja millist tuge nemad vajavad?
Mitmes koolis töötavate õpetajate probleemid eriuuringu aruteludest eraldi välja ei tulnud. Distantsõppe ja kaugtöö suurema leviku tõttu ei ole enam õpetajad töökoha valikul nii palju seotud oma elukohaga. Nii avaneb enam töövõimalusi ka väljaspool tõmbekeskusi elavatele õpetajatele ning saab leevendada aineõpetajate puudust.
Õpetajate mitmes koolis töötamise puhul on oluline leppida kokku konkreetsed töörollid ja -ülesanded eri õppevormide läbiviimisel (distants-, hübriidõpe).
Mis saab eriuuringust edasi?
Uuringu tulemusi tutvustatakse teemaga seotud asjaosalistele, nt riigiasutustele: haridus- ja teadusministeeriumi, sotsiaalministeeriumi ja töötukassa töötajatele.
Viiruskriisi mõjul tekkinud kitsaskohtade lahendamiseks hariduses tehti mitmeid ettepanekuid. Näiteks luua e-õppe võimalused inimestele, kes on varem omandanud hariduse sobival või lähedasel alal, et asuda tööle sotsiaalpedagoogi, koolipsühholoogi või õpetajana. Samuti tehti ettepanek tagada distantsõppe toimumiseks vajalik kiire internetiühendus igale perele ja igale õppijale oma digiseade. Märgiti vajadust ajakohastada õpetajate väljaõpet ülikoolides, et fookus oleks senisest enam õppimise ja õpetamise mõtestamisel ning selleks kasutatavatel meetoditel ja vahenditel. Rõhutati distants-, hübriid- ja põimõppe läbiviimise oskuse arendamise vajadust, sh eri õpetamismeetodite, digivahendite ja -keskkondade kasutamise oskust.
Tutvu COVID-19 eriuuringu hariduse peatükiga siin.
Artikkel avaldati Õpetajate Lehes 5. veebruaril 2021.
