ArtiklidAmet, mille sa valisid, et ole miski, mis peab jääma elu lõpuni, sedastati tänasel konverentsil «Töö ja oskused 2025,» kus arutatakse esimeste tulemuste valguses tuleviku üle.
Riigiteenistujast põhumaja ehitajaks
Endine riigitöötaja Knut Klais, kes ehitab nüüd põhumaja ning tegeleb savikrohvi paigaldusele. Klais alustas nooreminspektorina, liikus järjest edasi, kuni hakkas õpetama tulevasi politseinikke. Sealt läks ta siseministeeriumisse ja oli seal julgeolekunõunik, peale seda riigikantseleis.
«Selline sära sai otsa,» kirjeldas ta karjäärivahetamise arusaamist, et ei osanud edasi minna. Seejärel hakkas ta mõtlema, et võiks oma hobi ehk põhust maja ehitamisega hakata raha teenima – ta oli endale ehitanud suvemaja põhust. Selle jaoks kolis ta Tallinnast Tartu, lõi firma ja leidis koostööpartnerid. «Nagu karjääris ikka, ei saa kitsa põhimajavaldkonnaga tegeleda. Tuleb teha seda, mille eest raha makstakse,» rääkis ta Loodusehituse uutest aladest.
Knut ütles, et ta ei taha ettevõtet suureks teha, sest siis kaob rõõm selle seest jälle ära.
Vanglaametnikust korstnapühkijaks
Triin Rebane oli enne klienditeenindaja ja vanglaametnik, nüüd sai korstnapühkijaks. «Mu ema armastab lapsepõlvepilte vaadates öelda, et lapsena olin ma päris normaalne,» sõnas Triin, kes lapsena kõrgust kartis. Tema korstnapõhkijaks saamise taga oli isa, meenutas Triin, kes oli olnud kogu aeg peres poja eest.
Harku naistevanglast sai tema esimene töökoht, seejärel läks tööle Värska sanatoorium ning viimati oli ta Vinni ujulas basseiniinstruktor. Töötukassa küsis tema käest, et mida Triin tegelikult teha tahab ning ta vastas, et tahab saada korstnapühkijaks. Esimesed kaks päeva veetis ta õhtud guugeldades «võõrsõnu,» näiteks slepe.
Tema esimene korstnapühkimine oli vanema meesterahva juures, kellel olid lapselapsed seal. Mees ütles, et onu varsti tuleb ning üks lapselastest pakkus, et tuleb tädi. «Ta nägu oli viiekat väärt,» ütles Triin, kes nüüdseks õpetab välja ka ühte naist korstnapühkijaks.
Kunstnikust lõhkajaks
Teele Tuuna mõistis, et ei saa enam kunstnik olla. Ning nii sattus ta lõhkamise juurde. Talviti küll ei lõhata, ent siiski tuleb ette olukordi, kus tuleb -20 kraadiga väljas olla. Lõhketööd ei ole tema sõnul antud hetkel seotud Ida-Virumaa kaevandustega. Need võivad olla karjäärides, ehitiste lammutamise või sadamate süvendamisega. «Ilma lõhketöödeta on väga keeruline ehitada maanteid,» kirjeldas naine valdkondi.
Paljud lõhkajad lähevad ka välismaale tööd otsima, aga erinevates riikides on erinevad sertifikaadid. «Eestlasena Soome tööle minnes tuleb läbida sealne koolitus, saada sertifikaadid ja õppida kõike seda, mida sa juba tead,» sõnas Tuuna. Lõhkamine ei ole säärane ala, mida kõik tahaks õppima minna. Ometi kasutatakse lõhkeainet ka filmides eriefektidena. Eriefektid meeldivad ka Tuunale väga.
Ta sõnas, et kunst pole tema elust kaugele jäänud. Aga nüüd võimaldab töö tal lihtsalt paremini hakkama saada. «Mul on raske tõestada, et satun igapäevaselt kokku lõhkeainega ja see ei tule pestes maha,» kirjeldas ta probleeme lennujaamas.
Kontoritöötajast kondiitriks
Olga Danilova oli kontoritööl 15 aastat. «Mingi moment ma ärkasin hommikul, et see on igapäevane probleem, et ma ei taha enam kontorisse minna,» sõnas Danilova, kes hobina torte tegi.
Algselt tegi ta torte tuttavate tuttavatele ning sealt oma firma Supertort. TEKO küsis et mida kõrgharidusega naine seal teeb. Danilova vastas, et tahab olla kondiiter. «See oli vahva kogemus ja ma sattusin praktikasse Europagarisse. Neil oli seal suur nurk, mis seisis tühjana,» kirjeldas naine, kuidas ta endale esimese pinna leidis.
Kaks aastat tagasi võttis ta pangast laenu, pani maja panti ning võttis uued ruumid, kus on tsehh, õppetuba ja väike puhkenurk.
Naine teeb kõiksuguseid torte, sealhulgas lapse sünnipäevadele. Ta kirjeldas, et tegi ühele sünnipäevale koeratordi ning laps keeldus seda söömast, sest talle tundus tort väga realistlik.
Tänavu tegi ta 2800 desserti presidendi vastuvõtule.
http://majandus24.postimees.ee/3663277/kunstnikust-lohkajaks-ehk-karjaarivahetuste-lood
