ArtiklidKutsekoolirong on pooltühi, sest kõik püüavad pääseda gümnaasiumirongile. Kuidas neid teineteisele lähendada ja koormusi ühtlustada?
Kutsekoda korraldas 30. novembril Balti jaama kuppelsaalis inspireeriva konverentsi „Tööturg-haridus”, kus arutati tuleviku tööjõuvajaduse ja tänase haridussüsteemi vastuolusid raudtee keeles. Konverentsil osalejad olid reisijad, kes said kupeenumbriga (töörühm) sissepääsupileti, asekantsler Mart Laidmets oli jaamakorraldaja, teised eestvedajad rööpaseadjad jne.
Võrdlus raudteemaailmaga ergutas fantaasiat küll. Näiteks metafoor, et kutsekool ja gümnaasium sõidavad kõrvuti asuvatel raudteedel, on ju üsna tabav. Õnnestunud oli ka OSKA rakendusuuringute ja rongi sõiduplaani võrdlus, sest uuringutest selgub, missugusesse jaama on üldse mõtet rongiga sõita. Muhelema pani väide, et need, kes pärast (kutse)kooli lõpetamist valitud erialal tööle ei asu, on lõbusõitjad.
Järgnevalt mõningaid huvitavamaid mõtteid hariduskonverentsilt.
Aegunud rööpalaius
Kutsekoja juhatuse liige ja OSKA programmi arendusjuht Tiia Randma seostas meie praegust põhikooli tsaariaegse kitsarööpmelise raudteega, väites, et moodsad „Partsi porgandid” selle peale ei mahu. Kas tellida väiksemaid ronge või ehitada raudtee laiarööpmeliseks? Aruteludes jäi peale seisukoht, et raudteed tuleb laiendada. „Jäätunud õppekavad” tuleb üles sulatada, et uutmoodi õppele üle minna. Laps peaks koolis õppima asju, mida tal elus vaja läheb. Näiteks võiksid õpilased juba põhikoolis ehitada mingisuguseid sildu, torne ja maju, masinaid kokku panna, roboteid juhtida jne. Nad peaksid lahendama võimalikult praktilisi ülesandeid, näiteks võiksid nad projekteerida oma kodukohale uue tänavavalgustuse, tehes seejuures kõik vajalikud arvutused. Toonitati, et põhikoolis peaksid tegutsema õpilasfirmad. Selline oli tööandjate ootus meie põhikoolile. Arvati, et pärast niisuguseid muudatusi leiab enamik õpilasi põhikooli lõpuks oma tõelise huvi ja valib siis kindlasti kutsekooli.
Uued sõiduplaanid
Tänapäeval tekib pidevalt uusi erialasid ja elukutseid ehk siis raudtee keeles sihtjaamu. Noortel on vaja neid teada, et otsustada, missuguse rongi peale hüpata ja mis jaamani sõita. Samuti on noortel vaja teada, missugused sihtjaamad peagi suletakse või kuhu inimesi just juurde oodatakse. Sihtjaamade olukorda püüab välja selgitada kutsekoja OSKA programm. Kogu Eesti majandus on jagatud kahekümne neljaks OSKA valdkonnaks ja igal aastal analüüsitakse ja tehakse ettepanekuid viies-kuues neist. Praeguseks on tehtud ülevaade tööjõuvajadusest metsanduses ja puidutööstuses, metalli- ja masinatööstuses, energeetikas ja kaevandamises, keemia-, kummi-, plasti- ja ehitusmaterjalitööstuses jpt.
Esitati provotseeriv küsimus, kas nendel analüüsidel on tähtsust. Kui raudtee muutub lumetormi tõttu läbimatuks, ei pääse ühtegi sihtjaama. Ükski prognoos ei lähe ju päris täppi.
Vastuseks märgiti, et kõik riigid ikkagi püüavad tööjõuvajadust prognoosida ja sellest on neile kasu olnud. Lähemalt tutvustati, kuidas prognoositakse tööjõuvajadust Soomes, Iirimaal, Taanis, Rootsis. OSKA uuringute teise õigustusena toodi välja, et nendega arvestavad juba kõrgkoolid, kutsekoolid, kutsestandardite koostajad, kutsekoda, töötukassa, täiendusõppe korraldajad, karjäärinõustajad, majandusministeerium jt.
Olgu lisatud, et kõik „reisijad” said paar tööjõuvajaduse brošüüri koju kaasa. Need käisid põllumajanduse ja toidutööstuse ning transpordi ja mootorsõidukite remondi valdkonna kohta.
Mida teha lõbusõitjatega?
Kes lõpetab kutsekooli ära, kuid õpitud erialal tööle ei hakka, neid nimetati jaamakonverentsil jänesteks ja lõbusõitjateks. Oldi pahased, et vajalike erialade inimesi on puudu, kuid sobiva väljaõppe saanud noored siirduvad mujale. Riik andis neile tasuta hariduse, aga vastu ei saa midagi. Teiseks toodi esile, et palju õpilasi langeb kutsekoolist poole pealt välja ehk siis nende lõbusõitki jääb lühikeseks. Lõpuks paigutati lõbusõitjate kategooriasse ka üliõpilased, kes õpivad keskkonnateadust, semiootikat või mõnd muud eriala, mille järele pole Eesti tööturul mingit nõudlust. Nemad on lausa restoranvaguni lõbusõitjad.
Pärast mõningast arutelu hakkas kostma ka hääli, mis väitsid, et väikest lõbusõitu ei maksa noortele pahaks panna. Neil on otsingute periood ja lõbusõidugagi saab midagi teada. MOVE Guidesi tootejuht Kristjan Lepik ei näinud selles midagi halba, kui noored proovivad mitut ameti ja teevad lõpliku valiku näiteks kolmekümneaastaselt. Las sõidavad mitme rongiga, proovivad eri variante. Kui küsiti, kes nende piletid kinni maksab, vastas Lepik, et endale sobiva töö leides hakkavad noored ju makse maksma. Koolis õppimise kulud katavad nad paari-kolme aastaga. Kes aga asutab firma ja võtab inimesi tööle, see maksab oma õpingud tagasi mitmekordselt.
Lõbusõitjate teema kedagi väga ei loksutanud. Seevastu kutsekoolide täitumuse küsimuses oli pea kõigil häid ideid.
Kutsekoolirongid on tühjavõitu
Kõige radikaalsemaid ettepanekuid käis välja ettevõtja Jaak Nigul. Ta soovitas võtta mõni aasta järjest kutsekooli vastu hästi vähe õpilasi, et sinna tekiks tugev konkurents. Noored armastavad ennast proovile panna ja tahavad õppida koolis, kuhu on raske sisse saada. Teiseks soovitas Jaak Nigul vallandada kolmandiku praegustest avaliku teenistuse töötajatest. See oleks signaal noortele, kellel on kavas õppida avalikku haldust: ärge õppige, sest sellel alal töökohti pole. Jaak Nigul pakkus välja ka mõtte, et presidendi suvisele pidulikule vastuvõtule Kadrioru roosiaias tuleks kutsuda ka tublisid kutsekooliharidusega tööinimesi, mitte ainult kultuuriinimesi.
Korduvalt pakuti, et gümnaasiumirongil tuleb mõned vagunid tagant ära võtta, et kõik soovijad sinna ära ei mahuks ning suunduksid kutsekoolirongile. Ehk siis – kehtestame gümnaasiumisse pääsemiseks lävendi. Minister Reps on pakkunud selleks keskmise hinde 3,75.
Leiti, et kutsekooli erialasid tuleb reklaamida, kuid ei peetud õigeks, et seda teeb vagunisaatja (klassijuhataja). Arvati, et õpilastel on palju huvitavam, kui vajalikke erialasid reklaamivad ettevõtete esindajad.
Teisalt märgiti, et lävendit kehtestades tegeldakse tagajärje, mitte põhjusega. Põhjus on noorte vähene huvi kutsekooli ja tootmistöö vastu. Kuidas noorte huvi äratada? Soovitati tutvustada kutsekooli sotsiaalmeedias. Manitseti, et õpetajad (vagunisaatjad) ei peaks häälekalt uhkustama, kuidas nende klassist pääsesid kõik ülikooli ja keegi ei läinud kutsekooli. Pigem oldagu rõõmsad selle üle, et igati tublisid õpilasi astus kutsekooli.
Debatti kuulates tekkis tunne, et ettevõtjatele väga ei meeldi, kui noor inimene saab gümnaasiumihariduse või lõpetab ülikooli. Alateadlikult peeti head haridust ikkagi lõbusõiduks.
Kas rongijuht võib reisijaid valida?
Sellist küsimust kuuldes läheb mõte automaatselt vastuvõtukatsetega gümnaasiumidele. Rongijuhtideks osutusid firmad, mis vajavad uut tööjõudu. Konverentsil osalenud firmajuhid rõhutasid, et iga eesrindlik ettevõte valib endale sobivaid töötajaid, kusjuures mitte ainult Eestist, vaid kaugemaltki. Kristjan Lepik mainis, et on võtnud oma firmasse tööle IT-spetsialisti isegi Indiast. Samal ajal ei kandnud mõte, et ettevõte võiks aidata kutsekoolidel õpilasi niisama hoolikalt välja valida. Näiteks Saksamaal on paljud ettevõtted otsekui kutsekooli lahutamatud osad. Meie ettevõtja esmane mõte näib olevat soov, et lapsi ei lastaks gümnaasiumi ega ülikooli, vaid suunataks jõuga kutsekooli.
Lõpuks oli kuulda ka vastupidist mõtet: kutsekooli peaksid minema kõik õpilased alles pärast gümnaasiumi lõpetamist. Raudtee keeles tähendab see, et kutsekoolirööpad tuleks gümnaasiumiraudtee kõrvalt lihtsalt üles võtta.
Mis rööpad kokku viib?
Jüri Üdi kirjuta kunagi: selle nimi perspektiiv, mis rööpad kokku viib. Jaamakonverentsil arutati päev otsa, mis kutsekooli ja gümnaasiumi paralleelsed raudteed teineteisele lähemale viiks.
Minu kupees (töörühmas) räägiti sel teemal päris palju. Kehtna kutsehariduskeskuse direktor Eero Kalberg oli seisukohal, et kutsekool ja gümnaasium võiksid hakata teineteisele lähenema samm-sammult. Ta osutas, et Rapla ühisgümnaasiumi õpilased käivad tema kutsehariduskeskuses IT-kursusel ja saavad lõpuks selle kohta ametliku kutsetunnistuse, mille võivad panna oma gümnaasiumi lõputunnistuse vahele. Eero Kalberg avaldas lootust, et kui Rapla riigigümnaasium valmis saab, hakkab mingi osa tema õpilasi võtma sealt üldainete süvakursusi – selliseid, mille põhjalikku tundmist nende eriala eeldab. Üks neist on muidugi matemaatika.
Arutasime oma kupees nr 14 ka kutsekooli ja gümnaasiumi ühe katuse alla viimist, nagu on tehtud näiteks Väike-Maarjas. Sealt kasvas välja mõte, et kunagine tehnikum võiks olla hea variant kutsekooli ja gümnaasiumi ühendamiseks. Tehnikumis ei tehtud üldainetes hinnaalandust, paljud läksid sealt edasi kõrgkooli. Siis aga meenus meile, et tänased rakenduskõrgkoolid ongi ju endised tehnikumid, mis ei soovi aga mingi hinna eest tagasi tehnikumiks muutuda.
