ArtiklidHiljuti avalikustatud OSKA majutuse, toitlustuse ja turismi uuring 2018 analüüsib tööjõu ja -oskuste vajadust aastani 2025 ning teeb ettepanekuid haridussüsteemile.
OSKA tuleviku-uuring tõdeb, et majutuses, toitlustuses ja turismis on suur töökäte puudus. Eriti on puudus kokkadest, kelneritest, administraatoritest ja lihttöö tegijatest. Töötajate nappus on üks peamisi selle valdkonna arengu pidureid. Kuigi majutuse ja toitlustuse eriala lõpetab kutse- ja kõrgkoolides piisavalt õppureid, ei lähe nad õpitud tööle või püsivad seal lühikest aega. Samas prognoositakse selles valdkonnas aastani 2025 tööhõive kasvu 2%.
Majutus- ja toitlustusettevõtetes on lisaks tööjõupuudusele liikumine suur, sest töötajaid vajatakse hooajati. Suvel peatub Eestis ligi 40% kogu aasta majutatutest. Söögikohad on suvel klientidest ülekoormatud ja töötajaid napib. See toob kaasa vajaduse pidevalt uusi töötajaid välja õpetada, mis nõuab ettevõtte personalilt juhendamisoskust, eeldab lisatööd ja -tööaega.
Uuringuga püütigi välja selgitada turismihariduse tugevused, võimalused, kuidas seda haridust parendada, ning mida võtta ette majutuse ja toitlustuse ametite populaarsuse suurendamiseks.
Soovitused koolidele
Kutsekoolidel soovitatakse pakkuda noortele laiapõhjalist baasharidust ja eriala valimist või spetsialiseerumist hilisemas õppeprotsessis. Lai baasharidus aitaks õppijail erialasid mõista ning valmistaks neid ette eri ametikohtadel toime tulema. Töötavatele inimestele soovitatakse pakkuda rohkem paindlikke lühiajalisi õppimisvõimalusi ehk õpiampse.
Pikaajaline õpe ei ole kiiresti muutuvas ühiskonnas kõige sobivam võimalus erialateadmiste ja -oskuste omandamiseks. Tööjõupuuduse tingimustes peetakse paremaks anda erialaoskusi ja -teadmisi osade kaupa. Ka kutsestandardite uuendamisel soovitatakse määratleda osakutsed. Siis võiksid need, kes on õppinud eri ajal või töötamise kõrval osakutseid, saada lõpuks tervikkutse.
Õppekavade hindamisel toodi esile mitmeid võimalusi. Soovitatakse tööandjaid veelgi sisukamalt kaasata ja korraldada nendega koostööd, selgitada välja nende vajadused ning arvestada neid õppekava arenduses. Tähelepanu juhitakse e-õppe võimaluste ja IT-lahenduste kasutamisele õppetöös. Õpilase arengu toetamiseks soovitatakse pöörata enam tähelepanu võtmepädevuste ja õpioskuste arendamisele, rakendades e- ja aktiivõpet, ning siduda üldhariduse ja kutseala õppeaineid praegusest rohkem.
Soovitusi antakse ka väljalanguse vähendamiseks. Selleks tuleks noori erialavalikul rohkem nõustada, pakkuda neile tugitegevusi, paindlikumat õppeprotsessi, rakendada rohkem töökohapõhist või moodulitena täiendõpet. Praktikat annab paremini korraldada, kui praktikabaasiga rohkem suhelda ja koolitada praktikajuhendajaid.
Ettevõtete esindajad pidasid vajalikuks üldoskuste (koostöö, suhtlemine, meeskonnatöö, enesejuhtimise oskused jne) arendamist ja rõhutasid laiapõhjalise baashariduse tähtsust. Tööandjate arvates on noortel majutus- ja toitlustustöötajatel kõige rohkem vaja õppida probleemilahendusoskust ning külalislahkust. Intervjueeritud ettevõtete esindajate hinnangul pole õppijad kuigi motiveeritud, millega seondub väljalangus, eriti napib õpi- ja tööharjumust põhikoolijärgsetel õpilastel. Üldjuhul pole põhikoolilõpetanu teadlikult endale eriala valinud, vaid on mõjutatud sõpradest ning vanematest. Teeninduse erialasid nagu näiteks kokk ja kelner hakatakse sageli õppima ka siis, kui ei osata valida, mida õppida.
Vähem teooriat
Majutuse ja toitlustuse eriala õpetatakse 17 koolis. Osa ekspertide arvates võiks neid koole olla vähem. HTM-i kutsehariduse osakonna juhataja Teet Tiko ütles, et see mõte ei saanud ettepanekuks. Õppeasutuste arvu vähendamisel väheneks kutsehariduse kättesaadavus tervikuna.
Leiti, et õpe on liialt teoreetiline ja teooria tuleks paremini siduda praktikaga. Parendamist vajab ka praktika sisu ja eelnevalt tuleb hinnata, kas ettevõttel on võimalik pakkuda õppurile praktika eesmärgist lähtuvat tööd. Soovitatakse siduda praktikaaeg hooajaga.
Kitsaskohana toodi esile, et praktikaettevõttes juhendatakse vähe, ettevõtted soovivad koolidelt paremat teavitust praktika ootustest ja ülesannetest. Koolid aga ootavad praktikaettevõttelt rohkem ja sisulisemat tagasisidet ning tunnetavad ettevõtjate huvipuudust.
Nii koolide kui ka ettevõtjate sõnul on töökoha praktikajuhendajate koolitamine väga oluline. Sellise töötaja tasustamine motiveeriks tööandjaid rohkem pühenduma praktikandi õpetamisele.
Uuringus tõdetakse, et noorte huvi majutuse ja toitlustuse erialade vastu on vähenenud. Ebapopulaarsus pärsib kvalifitseeritud tööjõu pealekasvu. Ebapopulaarsuse põhjuseks peetakse füüsiliselt rasket tööd, ebaregulaarset tööaega (sh õhtud, nädalavahetused, pühad) ja pikki tööpäevi, väikest palka, ümbrikupalkade maksmist, töö hooajalisust.
Õpingute katkestamise põhjuseks arvatakse tööleasumist või vale erialavalikut. Katkestamist aitaks vähendada tsükli- või töökohapõhine õpe ning tihedam koostöö ettevõtjatega ja uued õppemeetodid, nagu projektõpe, õpe klassist väljas vm. Kuna põhikoolist tulevad õppurid on väga erineva tasemega ja suurtes rühmades ei jõua kõik võrdselt edasi, aitaks olukorda parandada individuaalne lähenemine.
OSKA uuringu vastukaja
Mida arvatakse kutsekoolides OSKA uuringu ettepanekutest? Selle kohta saadetud küsimustele saabusid põhjalikud vastused. Leheruumi piiratuse tõttu on need kärbitud.
Küsimused olid järgmised:
- Mida arvate ettepanekust, et tööjõupuuduse tõttu võiks majutuse ja toitlustuse erialasid õppida osaoskuste kaupa?
- Kes peaks õpetama selliseid oskusi, nagu suhtlemis-, eneseväljendus-, probleemilahendusoskus jne ning külalislahkus?
- Mida arvate soovitustest ühendada rohkem üldharidus- ja kutseõppeaineid, viia majutamise ja toitlustamise õppekavad ühistele alustele, anda esimestel aastatel baasharidust ja spetsialiseerumine jätta hiljemaks?
- Väljalanguse vähendamiseks soovitatakse pakkuda tugitegevusi, paindlikku õppeprotsessi, individuaalset lähenemist jne. Millised need tugitegevused olla võiksid? Kas koolil on võimalik ja jagub ressurssi teha õppimine individuaalsemaks ja paindlikumaks?
- Majutamist ja toitlustamist õpetatakse uuringu järgi 17 kutsekoolis, kuid töötajaid ikka ei jagu. Kuidas kommenteerite?
Riina Tõnsing, Pärnumaa KHK teenindusõppeosakonna juhataja:
1. Osaoskuste õppimine on täiend- ja ümberõppena sobivaim lahendus.
2. Nendele oskustele pööravad tähelepanu nii kool kui ka ettevõte. Järjest rohkem on tundides projektõpet, mis võimaldab suhelda ja probleeme lahendada, arendab meeskonnatööd ja analüüsivõimet.
3. Üldharidus- ja kutseõppeainete lõiming on praegu piisav, seda suurendada pole mõistlik. Kutsekeskhariduse puhul peab keskhariduse osa olulisel määral jääma. Majutamise ja toitlustamise õppekavadel saab üldist baasharidust ühtselt õpetada mooduleid jagades. Riiklik õppekava on muutumas ja uus annab loodetavasti rohkem võimalusi. Soovime kutseõpetajatega teatud moodulid järgmisest õppeaastast niimoodi planeerida. Meie õppekavades on mooduli väljundeid, mida saaks õpetada esimesel kursusel koos. See eeldab väga täpset planeerimist. Vajalikud on kõik muudatused, mis aitavad tõsta õpilaste kutsekindlust.
Riina Müürsepp, Pärnumaa KHK direktor:
4. Tuleviku lähenemine on suunatud eelkõige õppija individuaalsuse järjest suuremale arvestamisele. See ei ole koolile kerge ülesanne ja eeldab senisest suuremat rahalist panustamist inimestesse, kes aitavad seda ellu rakendada. Paindlik õppeprotsess on oluline, aga tööandjatel on lõpetajate oskustele kindlad ootused, mille peab tagama kool. Toitlustuses ja majutuses on palju käelisi oskusi, mis kujunevad treenimises ja katsetamises. Koolil on oluline tagada praktika ja teoreetilise õppe tasakaal. Ehk ongi võtmeküsimus aeg, mitte niivõrd raha ja tugipersonal.
5. Töötajate puudus on tingitud ka sellest, et enamasti valivad selle valdkonna õppijad eriala 16-aastaselt ja alles koolis õppides saavad aru töö tegelikust olemusest. Töö iseloom eeldab töötamist nii suvel kui ka riiklikel pühadel ning igaühele see ei sobi. Samuti minnakse pärast kooli lõpetamist edasi õppima.
Anne Kersna, Kehtna KHK toitlustusvaldkonna juht:
1. See ei vähenda tööjõupuudust. Kui noor läheb koolist välja osaoskusega, saab ta tööturul nii madala ameti, mille tasust ei ole võimalik ära elada. Eestis on 90% väikeettevõtteid, kus vajatakse laia profiiliga töötajaid.
2. Neid oskusi saavad õpetada kool ja tööandja koos, mõlemal on vastutus. Need ei ole õpetatavad üksikoskustena, vaid reaalses olukorras. Meil on õppebistroo-kohvik ja õpperestoran Neljapäev, kus õpilased ise iga päev planeerivad menüü, valmistavad ja serveerivad toite kliendile.
3. Ideena on väga õige. Üldharidusõpetajaid ei koolitata Eestis kutsealaseks integratsiooniks. Selle vastutuse on võtnud kutseõpetajad, kuid koolitust selleks pole võimalik saada. Meie õppekavad on koostatud kutsestandardite alusel ja ehitatud üles nii, et esimene aasta on alusvundamendi loomine, teine ja kolmas oskuste kasvatamine.
4. Kokaõppes saab teoreetilises osas tuge pakkuda piiratult. Praktilises õppes on see raskendatud, kuna nõuab ressursse, mida riik ette ei näe. Lõputult personaalselt lähenedes toodame me tööturule töötajaid, kes ootavad samasugust suhtumist tööandjalt. Tööandjate soov see küll ei ole.
5. Hea, et kutsekoolid on hajutatud üle riigi – õppijatele on tagatud ligipääs ametiõppeks. Kutsekoolidesse astub vähe õppijaid, sest Eesti inimene eelistab kesk- ja kõrgharidust. Toitlustuses pole koka erialal 6. tasemel õppimise võimalust, mis tooks õppijaid juurde.
Anne Mäe, Tallinna teeninduskooli toitlustuseriala juhtivõpetaja:
1. Ettepanek on tore, aga et õpilased saaksid õppida osaoskuste kaupa, peab kutsestandard koosnema osaoskustest. Praegu need selliselt koostatud ei ole.
2. Õpetame kutsekoolis neid oskusi, aga need on seotud inimese hoiakutega, mille algus on lapsepõlves. Kutsekooli tulnud noor on väljakujunenud hoiakutega, nende muutmine on pikk ja keerukas protsess. Planeerimis- ja probleemilahendamisoskus on seotud loogilise mõtlemise, ettevõtlikkusega jms. Vaja on jõuda selleni, et õppija mõistaks õpingute olulisust ning pingutaks, et sellised oskused areneksid. Tööandjad ei mõista tihtipeale, et praktika on õppimise osa ja praktikajuhendajal on nende oskuste arendamisel samasugune vastutus nagu õpetajatel.
Oluline on, kuidas arendada neid oskusi nii koolis kui ka praktikal. Missugust metoodikat selleks kasutada ja kuidas luua selliseid õppeülesandeid, olukordi, et noored muutuksid paremateks suhtlejateks, oleksid külalislahked, teenindusvalmid, oskaksid muutuvates olukordades hakkama saada ning probleeme lahendada?
3. Õppeaineid oleme integreerinud aastast 2014/2015, kui hakkasid kehtima uued õppekavad. Küsimus on, kuidas integreeritud õpingud tegelikult välja näevad. Selles on meil ülikoolidega koostööd vähe ja üldjuhul pusivad kõik omaette. Õpetajad loovad ise materjale ja katsetavad.
Muutused õppekavades peavad olema läbikaalutud ja loogilised. Meil tuuakse tihti näiteks Soome haridussüsteemi, aga unustatakse ära, kui põhjalikult Soomes muutusi kavandatakse, üldjuhul koostöös haridusministeeriumi, üli- ja ametikoolidega. Viimast suurt reformi, mille järgi alustati tööd 2018. a, planeeriti üle riigi kümme aastat ja alles siis hakati rakendama. Meil on vastupidi – muudetakse õigusakti, aga kuidas seda rakendada, jääb koolide välja mõelda.
4. Väljalangusele otsime lahendusi, ühest ja head vastust pole. Individuaalsuse ja paindlikkuse rõhutamine on üks pool, aga ressurss, mis koolile õpilase pearahana eraldatakse, eeldab, et õpetame teooriat rühmas (28 õpilast), samuti on praktiline õpe koolis rühmiti (14 õpilast). Kokaõpe on muutunud praktilisemaks, see nõuab suuremat ressurssi, eriti toitlustuse erialal.
Õppija vastutus õppimise eest peab suurenema. Õppija peaks olema õpingutes aktiivne, eesmärgistama õppimist ning olema huvitatud oma arengust. Kui suudaksime koolis aidata sellisteks õppijateks kujunemisel kaasa, oleksid tulemused ilmselt paremad ning võib-olla ka väljalangus väiksem.
Samas, kui väljalangus peegeldab õppijale sobimatut eriala, pole selles midagi halba, kui ta õpingute jooksul otsustab eriala vahetada. Kooli statistika näitab, et peamised väljalangemise põhjused on eriala sobimatus ja tõsiasi, et õppijal on raske õppimist ja töölkäimist ühitada. Lahendus on põhjalik, õppija huve ja ootusi arvestav karjäärinõustamine ja suuremad sotsiaalsed toetused majanduslikuks toimetulekuks õpingute ajal. Kõik, mis paindlik ja individuaalne, on alati ressursimahukam.
5. Meie kooli lõpetanute näitel võib öelda, et suur osa lõpetajatest asub erialasele tööle, aga ei tööta seal kaua, sest töö on raske nii füüsiliselt kui ka vaimselt (rutiinne) ja selle eest makstakse suhteliselt vähe.
Ma ei arva, et kutsekoole, mis majutamise-toitlustamise erialasid õpetavad, on liiga palju. Igas Eesti regioonis peaks olema kool, kus selle valdkonna erialasid saab õppida. Viimastel aastatel on materiaal-tehniline baas kõikides kutsekoolides paranenud ning see on väga hea.
Enna Kallasvee, Haapsalu KHK turismi-, toitlustus- ja majutusosakonna juhataja:
1. Arvan, et tulevikus nii on. Tasemeharidust peaks saama osaoskustest kokku liita.
2. Kui õppeprotsessi liita rohkem praktilisi ja projektülesandeid, mille käigus tehakse koostööd ettevõtjatega, saavad õpilased arendada just neid oskusi. Üksnes klassiruumis loengut kuulates need ei arene.
3. Esimestel aastatel üldharidusainete koos õpetamine ja erialaste baasteadmiste omandamine annab võimaluse liita väikesi õppegruppe, kus on konkreetse eriala vastu huvi, ja lõpukursustel erialaaineid individuaalsemalt õpetada. See on ka koolile majanduslikult kasulik.
4. Tugitegevused on õppijate väljalangemise vältimiseks väga olulised, kui on tegemist õpioskuse ja vastutustunde arendamise või erivajadustega. Erialavalikust tuleneva väljalanguse vältimiseks tuleks ameteid tutvustada tõhusamalt põhikoolis. Sageli valitakse eriala kodu lähedal oleva kooli võimaluste hulgast, kui pole võimalik kodust kaugemal õppida.
Ülle Tamsalu, Kuressaare ametikooli turismiteenuste õppesuuna juhtõpetaja:
1. Meie õppekavad on ehitatud üles nii, et iga järgnev aasta toetab eelmist ja nii saab täieliku ettekujutuse erialast.
Praktika on aeg, mida tööandjad võiksid kasutada targalt ja teha erialad õpilastele huvitavaks, et nad saaksid aru, et tulid õppima õiget asja. Tegelikult töötavad õpilased pikki päevi, neid meelitatakse ka rahaga. Õpilane käib kolm aastat kutsekoolis, samal ajal töötab ettevõttes, kuhu läks praktikale, ning seejärel lõpetab kooli. Vähesed jäävad tööle samal erialal, kuna nad on enda arvates omandanud kõik tarkused ja kogemused.
2. Neid oskusi tuleb kindlasti õpetada koolis edasi. Need oskused tulevad kaasa ka kodudest, aga kahjuks on meil lastevanematena väga kiire ja mõnikord jääb vajaka oskusest oma lapsi õpetada. Kindlasti õpetavad elu ja kogemused ning need oskused vajavad pidevat täiendamist. Tööandjal pole aega õpetada elementaarseid käitumisoskuseid.
3. Hea mõte, kuna õpilastel ei pruugi pärast põhikooli olla ettekujutust erialast ja kahjuks on nende käelised oskused nõrgenenud. Ka tekib siis ettekujutus kutsekoolis õppimisest, mis ei ole lihtsam kui gümnaasiumis ja nõuab väga suurt pühendumist, seepärast peab eriala meeldima.
Kui aga esimese õppeaasta lõpuks selgub, et noor ei ole võimeline kaheksa tundi järjest püstijalu olema või talle ei meeldi keeled või pole tal arvutis lihtne programme teha, siis on tal võimalus leida endale meelepärane eriala.
Sageli juhtub, et õpilased jäävad pärast praktikat tööle, nad ei puhka ennast välja, ei suuda keskenduda õppetööle. Kui ettevõtted tasustavad praktikat, tekib harjumus saada töö eest palka, mida kool ei võimalda. Nii valitaksegi töö, mida tehakse aasta-kaks ja seejärel otsitakse uut väljakutset. Kool jääb pooleli, eriala on peaaegu omandatud, aga kutsetunnistust pole ja teatud kompetentsus on omandamata.
4. Kutsekoolid panustavad väga palju tugiteenustesse, vähemalt meie koolis, oleme ka paindlikud. Peame ennast veel täiendama, ise õppima, kuidas teha õppimine individuaalseks ja kust võtta ressurss.
Maire Merits, Tartu KHK toitlustuse ja turismiosakonna juhataja:
1. Mõneti mõistlik. Kui õppekavad tuginevad nt kutsestandarditele, mis kirjeldavad tööandjate ettekujutust mitmekülgsest oskustöötajast, siis tegelikult on ettevõtete ootused töötajatele väga erinevad. Valdkonnas tegutsevatele inimestele annaks see võimaluse arendada end selles, mis töös vajalik. Valdkonda sisenevatele töötajatele võimaluse ennast kiiresti tööandajale atraktiivseks ja vajalikuks muuta.
2. Neid oskusi ei saa õpetada, neid saab kujundada. Kujundavad meid elu jooksul ümbritsevad inimesed ja keskkond – kodu, lasteaed, sõbrad, koolid, tööandjad jne. Kindlasti saab neid oskusi kujundada ka kutsekoolis. Kooli rolliks jääb ka tagasiside ja hinnangu andmine.
3. Üld- ja kutseõppeainete integratsioon toimib, erinevusi võib olla õppekavati, palju sõltub õppetöö planeerimisest ning kooli võimalustest. Majutuse ja toitlustuse õppekavade ühistele alustele viimine on pisut vastuolus osaoskuste ehk õpiampsude soovitusega. Kui õpiampsud oleksid kiiresti omandatavad ja keskenduksid konkreetsetele oskustele, mis aitavad edukad olla, siis kõigile sama valdkonna õppijatele suunatud ühised õpingud „esimestel aastatel“ võivad õppijatele ajaraiskamisena tunduda – kutsehariduse kasuks otsustanud õppijad tahavad võimalikult kiiresti meelepärase, praktilise töö juurde jõuda. Kui ühisosale õpingutes mõelda, siis ei tohi see olla liiga pikk ehk mahukas, samal ajal võiks suurendada valikõpingute mahtu. See annaks igale õppijale võimaluse oma õpiteed ise kujundada ja spetsialiseeruda. Mõned muudatusettepanekud on igas koolis korralduslikult lahendatavad, teised vajavad seadusandlikke muudatusi.
4. Tänased õppijad vajavad paindlikku õppeprotsessi ja individuaalset lähenemist. Selle võtmetegur on asjaolu, et kokkuleppeid teinud osapooled peavad kokkulepitust kinni. Paindlikkus võib väljenduda mitmeti – õppetöögraafikus, õppimise kohas jne. Individuaalne lähenemine võib vajada täiendavaid ressursse – ennekõike õpetajate jt aega, ka suuremat otsustusõigust ja -julgust. Võiks ka arvata, et personaalsed õpiteed vabastavad samadel inimestel asendamatut ajaressurssi.
5. Töö meie valdkonnas on huvitav, kuid kuni seda iseloomustavad märksõnad „hooajalisus“ ning „Eesti keskmisest madalam sissetulek“, ei pane see väga imestama, kui koolilõpetajad alustavad õpitud tööd, kuid elu edenedes hakkavad hindama stabiilset sissetulekut ja peresõbralikku tööaega. Kui nad selleks erialal võimalust ei leia, siis lahkuvad.
Huvi töö vastu on väike
Hotell & Restoran Villa Wesset Pärnus ning Kubija hotell ja Haanjamehe turismitalu on kutsekoolide praktikapartnerid.
Villa Wesseti hotellijuht Triin Kuusik arvab, et kool peaks andma mitmekülgsed põhiteadmised. Kuid oluline on, et õppija oleks huvitatud ametist, et ta sooviks tööd teha ja tal oleks lai silmaring. „Mureks ongi noorte vähene huvi,“ ütleb Kuusik. „Suhtumisest ja motiveeritusest saab kõik alguse.“ Sama meelt on Kubija hotelli ja Haanjamehe turismitalu omanik, Eesti hotellide ja restoranide liidu juhatuse liige Aigar Pindmaa. „Paari päevaga on näha, kas praktika on noorele kohustus või on tal huvi,“ lausub Pindmaa.
„Elementaarseid suhtlemisoskusi, külalislahkust ja viisakust peaks õpetatama kodus, meeskonnatööoskused tulevad trennidest, koolist,“ ütleb Kuusik. „Töökohas saame öelda, kuidas meie teeme ja kuidas tahame, et kolleegide ja külalistega käitutakse.“ Probleeme võib tekkida tema sõnul ka põlvkondade erinevatest arvamustest ja ootustest. Hotellijuht näeb, et noortel on järjest enam raskusi silmast silma suhtlemisel. Suheldakse rohkem nutitelefonis ja ekraani kaudu.
Pindmaa lisab, et praktikantide ja tööd alustavate noorte puhul märkab üha enam, et koolitatud on n-ö juhte, kes on vahel isegi häiritud, et peavad kõigepealt õppima tundma maja ja kolleege. „Väga kõrge enesehinnang on pigem reegel kui erand,“ lausub Pindmaa. „Siirast ja suurt huvi töö vastu, eriti klientide teenindamise vastu näeb järjest vähem.“ Pindmaa lisab, et töökohas on juhendajal suur töö teha suhtumise ja enesemotiveerimise koha pealt, kuid neid oskusi peab kas või osaliselt saama koolist.
Praktikajuhendajate koolitus on Kuusiku arvates vajalik kooli ja ettevõtte koostöö pärast. Pindmaa on sama meelt: töökoha praktikajuhendajat tuleb koolitada. Kuusik arvab, et huvipuudus praktikantide vastu, mida OSKA uuring nimetab, võib tulla tõsiasjast, et noortega ei saavutata kontakti nende passiivsuse tõttu. Siis pole tööandjal praktikaks motivatsiooni.
„Suhtlemise teebki keeruliseks noore passiivsus ja kehv suhtlemisoskus nii kõnes kui ka kirjas,“ lisab Pindmaa. Tema sõnul saab kõike peale suhtumise õpetada töökohal, aga selleks vundamendi ladumine algab kaugelt varem, kui noor tööle jõuab. Pindmaa loodab, et praktikajuhendajate koolitamine aitab noore töössesuhtumisel sammu edasi.
