ArtiklidEesti info ja kommunikatsioonitehnoloogia sektor vajab hädasti kõrgtasemel spetsialiste. Konkurentsivõime säilitamiseks on aga hädavajalik investeerida õppesse ning väärtustada õpingute lõpetamist. Värsket IKT sektorit puudutavat rakendusuuringut kommenteeris ERR Novaatorile Tartu ülikooli arvutiteaduse instituudi juhataja, akadeemik Jaak Vilo.
OSKA raport IKT (https://oska.kutsekoda.ee/field/info-ja-kommunikatsioonitehnoloogia/) valdkonna kohta (mille infograafikuid näed artikli all) toob välja, et 2020. aastal on 90 protsendil töökohtadest tarvis digioskusi. Kuidas te hinnanguga nõustute ning mil moel jõuda Eestis selleni, et inimestel oleks need oskused olemas?
Täna kasutavad ju pea kõik inimesed vähemal või suuremal määral igapäevaselt digitaalseid tehnoloogiaid – olgu selleks suhtlus pangaautomaadiga, tulude deklareerimine, dokumentide kirjutamine, tabelarvutus, digitelevisioon või nutitelefoni kasutus. Küsimus on selles, milliseid oskusi vajavad töötajad, kes “kasutavad” süsteeme: näiteks kombaini GPSseadistusi, takso tellimisäppe, tööpingi seadistamist, CAD/CAM modelleerimist, 3Dprintimist? Samuti tuleb küsida, kui palju on vaja neid, kes suudavad luua uusi lahendusi?
Enamiku jaoks piisab oskusest guugeldada, fotosid töödelda ja teha “Excelis” lihtsaid tabelarvutusi. Aga oleks tore, kui mõtlemisoskuse edendamiseks oleks lastel arusaam, mida programmeerimine endast kujutab. Selle halvasti õpetamine võib kasu asemel kahju teha ja koolides on selge õpetajate nappus. Oleme edukalt katsetanud MOOCidega – võibolla aitab see leevendada koolides õpetamise ebapiisavust? MOOCide arendamine ja läbiviimine ei ole aga tasuta heategevuskampaaniatega aastast aastasse korratav.
IKT valdkonnas, mida hakkab praegu õppima ligi 10 protsenti kõrgharidusse vastuvõetutest, on vaja sügavamaid teadmisi IKT fundamentaalsetest alustest. Kuidas “luua” uusimaid tehnoloogiaid, lahendada teiste valdkondade ees seisvaid keerulisi probleeme IKT vahenditega, juurutades seejuures uusi tehnoloogiaid jne. See tähendab laia silmaringi IKT võimalustest ja teiste valdkondade vajadustest.
IKT valdkondlik ekspertkogu, millesse kuulute, tegi raporti jaoks viis konkreetset ettepanekut. Millised need on?
Ettepanekud on valdkonnaga tegelenutele kaua teada olnud. Koolitusega tuleks kasvatada eelkõike kõrgema oskustasemega spetsialistide arvu. Vaja on nii magistri kui doktorikraadiga talente, kuid uuring ei ütle, kuidas seda saavutada. Õppimine koosneb kahest osapoolest – töötahtelisest motiveeritud õppijast ja õpetajast. Protsessi mõjutavad sisemised ja välised tegurid ning motivaatorid, näiteks tuleviku tööandja, kellele koolitatakse inimesi.
Kuna väga palju leidub ka sellist tööd, kuhu saab kaasata osalise haridusega noori, siis pole paljudel justkui motivatsiooni lõpuni õppida, sest tööle saab ka kergemini. Liiga tihti jäetakse näiteks mõne raskema aine tõttu õppimine pooleli või lõputöö tegemata. Seega jääb õppimine pooleli kas nõrgematel või sellistel talentidel, kes liiga kiiresti tööle lähevad.
Ülikoole tuleb tugevdada ja arendada, et õpe oleks kogu aeg kõrgel tasemel ja formaalselt ees ettevõtete igapäevamurede lahendamisest. Tööjõupuudus vaevab teravalt ka Eesti ülikoole. Selle leevendamiseks on vaja väga häid doktorikraadi ja laia silmaringiga talente, kes otsustavad jääda tööle akadeemilisse asutusse.
Ettevõtted saavad toetada hariduse omandamist väärtustades ülikoolide pürgimusi ning diplomite omandamist. Muidugi on vaja palju töötajaid, kes oskavad mingit lõiku ettevõtte töös, ent samuti on tarvis suuta kujundada ühiskonnas kõrghariduse omandamist enam väärtustav suhtumine. Kõrgharidus ei valmista ette ainult esimese töökoha jaoks, vaid kogu elukestvaks tööks üha keerulisematel töökohtadel ja selleks vajalikuks elukestvaks õppeks.
IKTsektori ligi 3000st ettevõttest 94 protsenti on alla 10 töötajaga mikroettevõtted. Mis on sellise jaotuse eelised ja puudused?
Eeliseks on sektori dünaamilisus, ühe dominantse ettevõtte häda ei põhjusta riigile suurt katastroofi. Miinuste poolelt võib välja tuua, et suuremad ettevõtted on reeglina efektiivsemad, suudavad ise koolitada ja anda kõrgemat lisandväärtust. Ka on seal kergem ellu viia strateegilist arendust.
Paljud mikroettevõtted on sisult pigem FIE ja konsultatsiooni tüüpi butiigid või riiulifirmad. Samas on võimalik ka tööjõu vahendamine jagamismajanduse kaudu tööstusharuks muuta. Ka Eesti kasvavatel IT firmadel on võimalik sel viisil üksikisikute ja väikeste tiimide tööd sisse osta. Mikroettevõtetega ei suuda aga arendada suuri dominantseid tehnoloogiaid, mis tehnoloogiamaastikku muudaks.
Millistest IKT erialaspetsialistidest on praegu Eestis kõige teravam puudus ja kuidas seda leevendada?
Üldistades võib öelda, et puudus on pea kõikide tasemete ja oskustega spetsialistidest. Kriitiline ongi see, et kuigi suurim puudus on kõrgeima koolitustasemega spetsialistidest, siis sinna jõudmise eel on juba nii palju ahvatlusi, et tipp jääbki püüdmata. Ainult madalamate viljade korjamisel ladvaõunani ei jõutagi. Kuna IKTs on väga palju vaja iseõppimist ja pakkuda on ka lihtsamaid töid, siis universaalne viga on see, et sageli pole läbinähtav, kuidas kõrgema haridustasemega inimene annaks palju rohkem lisandväärtust.
Ega koodi kirjuta keegi sada korda kiiremini ja palgaski pole selliseid erinevusi, aga tulemuste puhul võivad erinevused olla sajakordsed küll. IKTs pole oluline ainult koodi maht, vaid see, mis ülesannet kood lahendab ning kui palju muid teadmisi sinna sisse läheb. Kõik otsivad talente ja kahjuks ka sinna, kus on vaja lihtsamat tööd teha. See aga piirab talendi tulemuslikkuse.
Leevendamise retseptiks ühtainsat hõbekuuli pakkuda ei ole. Kindlasti tuleb jätkata kõrgemate tasemete koolitamist – viieaastane tehniline magistrikraad on parem, kui pooleli jäänud bakalaureuseõpe. Doktorikraadid on omakorda hädavajalikud ülikoolide taastootmiseks ning ettevõtete ja riigi üldise tehnoloogilise taseme kergitamiseks.
Peaaegu iga neljas IKT õppekaval õppija katkestab õpingud, aga kuidas motiveerida neid lõpetama?
Esiteks, tuleb väärtustada diplomi saamist kui ühe suure eesmärgi saavutamist nii sõnades kui tegudes. Kui arste, juriste ja mitmeid insenere diplomita tööle ei lubata, siis IKTs nii ei ole. Lihtne on heroiseerida talente, kes on õpingud pooleli jätnud ja ikkagi üliedukad, kuid tervikuna ei sobi see strateegia riigi ega suurettevõtete jaoks.
Teadmiste ja oskuste komplekt on keeruline. Tõestus, et alustatu viiakse lõpuni ning saadakse diplom, peaks olema ise väärtuslik. Noor inimene peab oma diplomiga või ilma diplomita suutma tööl toime tulla üle 40 aasta. Diplomiga on see kindlasti veenvam. Vähe teatakse fakti, et diplomiga töötajate keskmine palk on selgelt kõrgem. Võrreldes bakalaureusega on magistritel peale kraadi omandamist juba kolmandiku võrra kõrgem sissetulek. Tööandjad aga ei pruugi teha teadlikke palgaotsuseid ainult diplomi tõttu ja seega ei saa ka noored aru, et diplom on väärtuslik.
Teiseks on noortel vajadus tulla majanduslikult toime ning suur ahvatlus saada kiiresti esimene piisav palk. Seda ei leevenda kokkuvõttes ükski stipendiumiprogramm, mis oleks lisaks riigile liigselt kulukas. Vaja oleks üle vaadata kogu õppelaenu süsteem. Eesti saaks korraliku õppelaenu teha enda auasjaks, et tagada noortele võimalus võtta õpingute ajal piisavalt laenu, mistõttu ei peaks õpingute ajal tingimata tööle minema.
Riik saaks sellesse modelleerida palju boonuseid, mis motiveeriks kiiremini õppima ja täitma riigile olulisi töökohti. Maksutulude kasvu ja laenude intressidega peaks laenusüsteem olema odavam massiivse stipendiumiprogrammi ülalpidamisest. Tasuta haridus tähendaks sel juhul tasuta õppimist, kusjuures ülikoolide kulud on kaetud riigi poolt, kuid inimese enda valikud ja tarbimine õppelaenu abil on tema enda otsus.
Kokkuvõttes, millised ettepanekud toob raport välja valdkonna tööturu koolitusvajaduste rahuldamiseks?
Raport kinnitab viimase 20 aasta jooksul teada olnud tõde – IKT valdkond on hädavajalik majanduskasvu eeldus. Eestis on selles valdkonnas hea võimalus olla edukas, kuid meid vaevab krooniline tipptasemel tööjõu puudus. Ülikoolid on saanud üle sajandivahetuse madalseisust ning praegu on võimalik jätkuvalt ning oluliselt tugevdada riigi majanduslikku väljavaadet, investeerides selle valdkonna haridusse, mis baseerub tippteadmistel ja teadusel.
