Uudised
Lähikümnendil suureneb sotsiaalala töötajate vajadus. Tööks vajalike oskuste rõhuasetus on muutunud ja sellega peab kaasa tulema ka koolitussüsteem. Kehtestada on vaja sotsiaalteenuste kvaliteedinõuded ja üle tuleb vaadata täienduskoolituste tase, kirjutavad ajakirjas Sotsiaaltöö OSKA uuringujuht Katrin Pihl ning OSKA vanemanalüütik Siim Krusell.
Tööjõu ja oskuste prognoosisüsteemi OSKA esimene sotsiaaltöö valdkonna uuring avaldati 2016. aastal, käesoleva aasta alguses jõudis kaante vahele teine uuring.
Peamised uurimisküsimused jäid samaks, küll aga täpsustati metoodikat ja vaadati üle varasemad lähtekohad. Näiteks peale uute koolilõpetajate vajaduse hinnati ka kogu tööjõuvajadust. Eelmise uuringuga võrreldes täiustati andmekogumist: korraldati eraldi küsitlus kohalike omavalitsuste sotsiaalala töötajate seas ning intervjuud valdkonna kõrg- ja kutsehariduse lõpetanutega. Kasutati täiendavaid andmeallikaid, mis võimaldasid teha põhjalikuma analüüsi nii tööjõuliikumise kui ka lõpetajate haridusteede kohta.
Uuringu eesmärk oli kindlaks teha, kuidas on viie aasta jooksul muutunud nõuded oskustele sotsiaalvaldkonnas, hinnata tulevast tööjõuvajadust, selgitada eelmise uuringu ettepanekute mõju valdkonnale ja leida oluliste kitsaskohtade lahendamiseks uusi võimalusi.
Endiselt napib tööjõudu
Uuringus kesksel kohal olevas tööjõuvajaduse ja hõiveprognoosis on arvestatud eri tegurite ja trendide kombineeritud mõju ning valdkonna ekspertide hinnanguid hõive muutumise kohta lähitulevikus. Kõnealused suundumused ja tegurid varieeruvad valdkonnasisestest demograafilisteni. Kõige enam mõjutab sotsiaalvaldkonnas hõivet ja tööjõuvajadust demograafiline areng, sh rahvastiku vananemine.
Tehnoloogia areng valdkonna tööjõuvajadust oluliselt ei mõjuta. Kuigi arenevad näiteks telemeditsiin ja telehoolekanne, kasutusele on võetud positsioneerimisseadmed ning muud hooldustoiminguid hõlbustavad lahendused, vestlus- ja kaaslasrobotid, ei ole lähitulevikus ette näha, et tehnoloogia asendaks töötajaid ja vähendaks oluliselt põhikutsealade tööjõuvajadust. Küll aga on tehnoloogilised lahendused töötajatele toeks.
Käsitletavas ja ka teistes OSKA uuringutes keskendutakse analüüsil põhikutsealadele. See on valdkonna toimimiseks oluline valdkonnaspetsiifilisi kompetentse eeldav ametialade rühm. Ühte põhikutsealasse koondatakse ametid, mis üldjuhul eeldavad väljaõpet samal haridustasemel ja sarnastel erialadel ning kus ka töö sisu ja tööülesannete täitmiseks vajalikud oskused on sarnased.
Käesolevas uuringus ei näe valdkonna hõive- ja tööjõuvajaduse prognoos ühelgi põhikutsealal ette hõivatute arvu vähenemist. Enamikul põhikutsealadel suureneb nii hõivatute arv kui ka vajadus uute töötajate järele. Tööjõuvajadust suurendavad ka kõrvaltööd. Hõivatute arv valdkonna põhikutsealadel suureneb 2030. aastaks prognoosi järgi ligikaudu 20%, mis tähendab ligi 3000 inimest.
Joonis 1. Hõivatute arv valdkonna põhikutsealadel täna ja prognoositud kasv aastaks 2030
* põhikohaga töötajad
Enim on prognoosiperioodi jooksul juurde vaja hooldustöötajaid, vajadus kasvab ka tegevusjuhendajate, tugiisikute, sotsiaaltöötajate ja nõustajate, lastekaitse- ja peretöötajate ning erivajadustega lastega tegelevate lapsehoidjate järele.
Töötajaid on juurde vaja erinevatel põhjustel, näiteks vanuse tõttu pensionile minek, aga ka teise valdkonda tööle asumine. Lahkunud töötajate asendamine on pidev väljakutse. Aastatel 2019–2020 lõpetas valdkonna põhikutsealadel töötamise ja siirdus mujale ligi 1800 inimest, see oli ligi 12% aastal 2019 põhikutsealadel töötanutest. Näiteks hooldustöötajad siirduvad sageli puhastusteenindajaks ja kaubandusse, kuid ka sealt on rohkelt hooldustöötajaks tulijaid. Seega konkureerivad kaubandus ja hooldekodud sama tööjõu pärast.
Käesoleva uuringu tulemusi 2016. aasta uuringuga võrreldes on mitu probleemi samad, sh madal palk ja vananev tööjõud. Madal palk ja rasked töötingimused on omakorda voolavuse üks põhjus.
2016. aasta OSKA uuringus prognoositi hõivatute arvu suurenemist, mis raskustest hoolimata on senini ka toimunud. Lähitulevikus võib see kujuneda aga üha keerulisemaks.
Oskuste rõhuasetus on muutunud
Valdkonna jaoks kõige olulisemad ja vajalikumad erialaoskused on viie aasta taguse ajaga võrreldes jäänud üldjoontes samaks, pigem on toimunud muutused teadmiste ja oskuste vajaduse rõhuasetustes. OSKA 2016. aasta uuringus toodi välja neli laiemat kasvava vajadusega kompetentside gruppi: suhtlemisoskused (nt intervjueerimis- ja koostööoskus), kogukonnatöö oskused (nt kaasamine ja kogukonna ressursside rakendamine), klienditööga seotud erioskused (nt ergonoomilised töövõtted ja kliendirühmade eripära tundmine) ning valdkonna töö erioskused (nt teenuste disainimine ja kvaliteedijuhtimine). Kõik need teadmised ja oskused on väga tähtsad ka praegu.
Uute suundumustena võib välja tuua, et spetsialistide tasemel on teravalt esile tõusnud õigusalaste kompetentside kasvav vajadus, näiteks teadmised haldusmenetlusest, samuti kaugnõustamisoskus. Oskustöötajatel, nagu hooldustöötajad ja tegevusjuhendajad, on üha enam vaja tervisealased teadmisi ja oskusi.
Sotsiaalala töötajad puutuvad kokku vahetu klienditööga, seega on neil ka kõrge läbipõlemisrisk. Seetõttu on valdkonna kõigil töötajatel vaja enesesäästlike abistamisvõtete ja iseenda vaimse tervise eest hoolitsemise teadmisi. Nende küsimustega on oluline tegeleda riiklikult ja tagada kättesaadav supervisioon ja kovisioon. Sellele viidati ka eelmises OSKA uuringus. Supervisioon ja kovisioon aitavad kaasa oluliste üldoskuste, väärtuste ja hoiakute kujundamisele ehk sotsiaaltöö kvaliteedi parandamisele.
Emotsioonide reguleerimisoskus, empaatia, eetilisus, inimlik hoolimine, sallivus; kliendi eripära ja erivajaduste märkamine ning mõistmine – need kõik on sotsiaalala töötajate erialaoskuste ja -hoiakute osa.
Üha suureneva tööjõunappuse ajal kasvab aina enam vajadus mitmekesiste oskuste ja laiapõhjaliste teadmiste ning sobivate hoiakute ja väärtustega töötajate järele, kes oskavad neid teadmisi ka rakendada. Töökäte nappuse tõttu muutuvad valdkonna ametikohad universaalsemaks ja üks töötaja peab tulevikus valdama ja täitma mitme ameti nõudeid. Klientide üha komplekssemad probleemid aga toovad kaasa väga spetsiifiliste teadmiste ning oskuste vajaduse, sh keeruliste psüühiliste ja füüsiliste erivajadustega inimeste abistamiseks.
Koolilõpetajad pole alati uus tööjõud
Võrreldes eelmise uuringu ajaga viis aastat tagasi, on vähenenud valdkonna kõrgharidusõppe lõpetajate arv, kutseõppe lõpetajate arv on aga märkimisväärselt suurenenud. Üliõpilaste arvu vähenemist on mõjutanud eelmise OSKA sotsiaaltöö uuringu ettepanekute põhjal tehtud otsused, millega on muudetud õppekavu laiapõhjalisemaks ja vähendatud vastuvõttu. Enim on lõpetajate arv suurenenud lapsehoidjate kutseõppes, kuid ka hooldustöötajate ja tegevusjuhendajate õppekavadel. Lõpetajate arv on vähenenud sotsiaaltöötajate ja nõustajate ning lastekaitse- ja peretöötajate põhikutsealadel. Viimase kolme aasta keskmisena on aastas lõpetanud ligi 150 inimest, kes õppekavade õpiväljundite kohaselt võiksid tööle asuda valdkonna kõrgharidust eeldavatele põhikutsealadele. Kolme aasta keskmisena võib valdkond arvestada kutsehariduse omandanud 250 hooldustöötaja, 190 lapsehoidja ja 150 tegevusjuhendajaga.
Kahjuks ei saa öelda, et koolilõpetajad tähendavad valdkonnale kindlasti uut tööjõudu. Põhjus on selles, et valdkonna tasemeõppesse vastuvõetutest töötavad paljud juba eelnevalt valdkonna põhikutsealadel. Eriti kutseõppes avaldub trend, et ei minda mitte koolist tööle, vaid juba mõnda aega töötanuna minnakse kutset omandama. Kutse omandamisele aitab kaasa see, et tööandjad ja ka seadused seda üha enam töötajatelt eeldavad. Suur osa nii kutse- kui ka kõrghariduses õppijaid omandab erialaharidust töö kõrvalt, seega võib eeldada, et nende seas on palju täiskasvanud õppijaid. Eriti selgelt tuli see esile sotsiaalvaldkonna kutsehariduses: vähemalt 25-aastased õppurid moodustasid 2020/2021. õppeaastal seal juba 93% kõigist kooliskäijatest, kutseõppes keskmiselt oli vähemalt 25-aastaste osatähtsus 2020/2021. õppeaastal aga 43%.
Joonis 2. Tööjõuvajaduse ja koolituspakkumise võrdlus põhikutsealati
TV – tööjõuvajadus uute koolilõpetajate järele; KP – koolituspakkumine, viimase kolme aasta keskmine lõpetajate arv põhikutsealaga seotud õppekavadelt
OSKA uuringute üks keskne ülesanne on võrrelda tööjõuvajadust ja koolituspakkumist. Hinnatakse seda, kas koolitatakse liiga vähe, piisavalt või hoopis liiga palju tulevast tööjõudu. Võib olla ka nii, et koolitatakse küll piisavalt, kuid siiski kurdavad tööandjad tööjõu nappuse üle. Sellist olukorda nimetatakse turutõrkeks. Sotsiaalvaldkonnas turutõrget tööjõuvajaduse ja koolituspakkumise võrdluses teravalt esile ei tulnud.
Oma eripäraga oli siiski lapsehoidjate tööjõuvajaduse ja koolituspakkumise võrdlus. Kõigile lapsehoidja kutse omandanutele ei pruugi sotsiaaltöö valdkonnas töökohti jaguda, hoolimata sellest, et vajadus erivajadustega laste lapsehoidjate järele on kasvutrendis. Siiski ei ole lapsehoidja amet senise praktika alusel peamine, kus lõpetajad töötavad. Kõige rohkem rakendatakse neid alushariduses õpetajaabide ja assistentidena, kelle töö põhiolemus on sama nagu lapsehoidjatel. Lapsehoidja õppe lõpetanutest töötab põhitööna lapsehoidjana alla 10%, üle poole lõpetanutest aga just (alus)hariduses. Peamine side töömaailmaga väljendub seega alusharidusse tööle asujate kaudu. Alushariduses on lapsehoidja õpet näinud ka ühe sobiva haridusena, et täita haridusnõudeid. Tööjõuvajaduse ja koolituspakkumise terviklikuks hinnanguks oleks esmalt vaja OSKA hariduse valdkonnauuringus analüüsida alushariduse tööjõuvajadust lapsehoidjaõppe lõpetanute järele.
Tegevusjuhendajate koolituspakkumine ületas arvu poolest mõnevõrra tööjõuvajadust, kuid tegelikku ülepakkumist pole. Selle põhjus on asjaolu, et suur osa tegevusjuhendajateks õppijatest juba töötab ega ole valdkonnale uus tööjõud. Tegevusjuhendajaks õppijate arvu on suurendanud eelkõige tegevusjuhendaja kutse nõue. Tegevusjuhendaja õpe on paindlik ja võimaldab ühitada tööd ning õpinguid.
Sotsiaaltööjuhtide, sotsiaaltöötajate ja nõustajate ning lastekaitse- ja peretöötajate tööjõuvajadus ning koolituspakkumine olid uuringu järgi tasakaalus. See tähendab, et tasemeõppe lõpetajaid on piisavalt ega toimu ka ülekoolitamist. Lõpetajate erialast rakendamist saab pidada üsna heaks.
Hooldustöötajate tööjõuvajadus ületas tasemeõppe koolituspakkumist. Järgneval kümnel aastal tööjõuvajadus suuresti kasvab. Koolituskohtade lisamine ja kutse omandajate arvu suurenemine ümber- ja täiendusõppe kaudu võib probleemi mõnevõrra leevendada, kuid juurpõhjus on madal palk ja ebasoodsad töötingimused. Seetõttu ei lisandu piisavalt uusi töötajaid ja ka seniste voolavus on suur.
Mure tööjõu voolavusega on kõigil sotsiaaltöö valdkonna põhikutsealadel. Selle põhjus on nii palgatase, töökoormus ja pinge kui ka töö vähene väärtustamine ühiskonnas.
Eelnevatel aastatel on sotsiaaltöötajate ja nõustajate põhikutsealal olnud probleeme, et õppima asujad pole olnud kindlad oma erialavalikus. Aastatega on siiski suurenenud nende üliõpilaste osatähtsus, kelle jaoks sotsiaaltöö, sh lastekaitse, on olnud teadlik valik, mistõttu erialatööle asub ka rohkem koolilõpetajaid. Kõrgkoolid on loonud töö ja õpingute ühitamise head võimalused, kuid töötavad ja õppivad inimesed sooviksid veelgi suuremat paindlikkust, mis aga võib mõjutada hariduse kvaliteeti.
Probleemid pole lahendatud
Paljud valdkondlikud arenguvajadused ja kitsaskohad on kahe uuringu võrdluses jäänud samaks. Endiselt pistetakse rinda kasvava tööjõuvajadusega, mis tugevalt sõltub avalikust rahastamisest. Seetõttu oli nii minevikus, praegu kui ka tulevikus suur väljakutse küsimus, kuidas piiratud ressursside olukorras tulla toime kvalifitseeritud tööjõu jätkuva nappusega ja samal ajal paranda teenuste kvaliteeti ning inimesekesksust. Mõlemas uuringus tehti hariduse kvaliteedi parandamise ja õppurite teadmiste ning oskuste suurendamise ettepanekuid nii kutse- kui ka kõrghariduses, et lahendada kvalifitseeritud tööjõu probleem. Peale kvalifitseeritud spetsialistide ja oskustöötajate puuduse tõi 2021. aasta uuring murekohana välja ka sotsiaalhoolekandeasutuste juhtimiskvaliteedi ning juhtide kvalifikatsiooninõuete kehtestamise vajaduse.
Samuti nähti vajadust jätkata arutelu välistööjõu sissetoomise üle. Tööandjad suhtuvad välistööjõu kaasamisse valdavalt positiivselt ja on selleks valmis. Suurimat võimalust näevad eksperdid hoolekandes, kuid takistuseks peetakse, et nii erivajadustega kui ka eakate klientidega on vaja suhelda nende emakeeles. Samuti kerkib välistööjõu ühiskonda lõimumise küsimus.
Kitsamalt suunas 2021. aasta uuring uute algatuste ja ettepanekutega tähelepanu sotsiaalala töötajate töötingimuste parandamisele. Tehti ettepanek töötada välja töötaja ja teenusesaaja suhtarve sisaldavad sotsiaalteenuste soovituslikud kvaliteedinõuded, mis aitavad mõõta osutatavate teenuste kvaliteeti ja töötajate töökoormust ning võiks aidata kaasa tööjõu voolavuse vähendamisele. Leiti, et valdkonna täienduskoolitussüsteemi ja koolituste kvaliteeti on vaja parandada ning sotsiaaltöö valdkonna kutsesüsteem ja õppekavad vajavad tervikuna põhimõttelisi muudatusi. Valdkond on kutsestandarditega hästi kaetud, kuid nende sisu ei ole alati piisavalt ajakohane ega võta arvesse tööturu nüüdisaegseid vajadusi, muutusi valdkonnas ning seda, millise profiiliga töötajaid hoolekandeasutused praegu ja tulevikus vajavad. Ühiskonna vajadusest tulenevalt nähakse paljudel ametialadel kasvavat vajadust psüühiliste erivajadustega seotud teadmiste järele, mida tuleks senisest suuremas mahus lõimida nii taseme- kui ka täiendusõppe kavadesse.
Ootused valdkonnale kasvavad
Elanikkond vananeb ja samal ajal kerkib ka hooldusteenuste hind, mis seab üha suurema koormuse nii omastele, riigile kui ka kohalikele omavalitsustele (KOV).
Soovitakse edendada sotsiaalhoolekannet, kus rakendatakse individuaalset ja juhtumipõhist lähenemist ning abi vajajal on võimalik saada kodus või väiksemas kogukonnas elukohajärgse omavalitsuse korraldatud teenuseid. Valdavalt juhtumipõhist tegutsemist võib takistada paindumatu teenuste süsteem ja KOV-ide vähene koostöö sidusvaldkondadega.
Ootused sotsiaalvaldkonnale ja kohustused suurenevad, kuid nende täitmiseks peaksid samaväärselt suurenema nii rahastus kui ka valdkonnas töötavate spetsialistide arv ja paranema nende teadmised ning oskused. Selleta ei pruugi abivajajad soovitud mahus abi saada ega reformiplaanid täielikult õnnestuda. Eriti on see seotud KOV-idele üle antava tegevuse ja teenustega.
Eespool kirjeldatut peaks sotsiaaltöö poliitika kujundajad ja kohalikud omavalitsused sotsiaaltöö valdkonna arengusuundade kavandamisel arvestama, et tagada plaanide edukas elluviimine.
Vaata lisaks:
Artikkel ilmus veebruaris 2022 ajakirjas Sotsiaaltöö.
