Väärtusmaailm teiseneb

Loe lisaks Triin Roosalu saatesõna väärtusmaailma teisenemise megatrendile OSKA trendikaartide lühiülevaatest: lk 52-53 “Kuidas navigeerida muutuval väärtusmaastikul?”

1. Tehnoloogia arenguga kaasnev tööturu struktuurne ümberkujunemine, töösuhete mitmekesisemaks ja ebamäärasemaks vormumine, võimalused piiriüleselt töötada jms laiendavad elatise teenimise ja eneseteostuse võimalusi, kuid teisalt lisavad ebakindlust nii töötegijate, tööandjate kui ka poliitikakujundajate jaoks. Autonoomsete üksikisikute ajastu saabumine töömaailmas jätab jäigad alluvussuhted ja hierarhilised organisatsioonid minevikku. (Arenguseire Keskus, 2018b [1]) Hoogustuv platvormitöö ja tegutsemine tööturul iseseisva lepingupartnerina kannab riskid tööandjalt töö­tegijale (Vallistu, 2018 [2]). Tekib vajadus võtta tööseadustes ja maksude kogumisel arvesse muutunud töösuhteid, luua üle inimese elukaare ulatuv turvavõrk ning võimalused end strateegilisel hetkel täiendada ja juurde õppida (Arenguseire Keskus, 2018b [3]).
2. Muutused tööturul võivad võimendada ühiskonna kihistumist – suurem hulk keerukamaid töid tähendab küll liikumist teadmistepõhise ja innovaatilise majanduse suunas, kuid ühtlase oskusvajaduse kasvu asemel on süvenemas tööturu duaalsus ning inimeste sissetulekute ja oskuste vajaduse polariseerumine (Arenguseire Keskus, 2018b [4]). Probleemiks võivad muutuda lisanduvate, madalamat oskustaset eeldatavate töökohtade kvaliteet ja tasustamine (Arenguseire Keskus, 2018b [5]; Eamets, 2018 [6]), eriti olukorras, kus sotsiaalne mobiilsus ja võimalused jõuda kõrgemat oskustaset eeldavate positsioonideni on pärsitud.
3. Tööturg muutub eripalgelisemaks: naiste hõive suureneb, soorollid teisenevad, suurenenud mobiilsus kasvatab kultuurierinevusi ja eri rahvusrühmade esindatust (Eamets, 2018 [7]). Aja- ja kohapaindlik töö, mis on Eestis esialgu pigem elitaarne kui vajaduspõhine, tõstab töötajate rahulolu, aga ka vastutust ja enesejuhtimissurvet (Vallistu, 2018 [8]). Kaug- ja hübriidtöö kasv laiendab sobiva tööjõu valikut (sh piiriüleselt), üha vähem hakkab töökoha asukoht sõltuma elukohast, avades rohkem töövõimalusi ka väljaspool pealinna elavatele töötajatele (Rosenblad jt, 2020 [9]). Töökohti lisandub talentide tõmbekeskustesse (Vallistu, 2018 [10]).
4. Rämmer ja Roots (2019) toovad välja, et töö tähtsus inimeste elus on Eestis viimastel kümnenditel (2004–2016) vähenenud ja majandusliku heaolu kasvades väheneb tulevikus tõenäoliselt veelgi. Samuti võib eeldada, et elatusstandardi heaoluriikidele lähenedes kahaneb inimeste jaoks ka töö eest saadava tasu olulisus. Selliste muutuste korral kasvab ka tööga kaasnevate (heaoluühiskondades kõrgelt väärtustatud) saavutusvõimaluste ja tööautonoomia ehk otsustamisvabaduse tähtsustamine, üha olulisemaks muutuvad (tööaja ja ‑koha) paindlikkus, puhkepäevade saamise võimalused. Kusjuures suurem tööautonoomia peaks teoreetiliselt kaasa tooma parema tervise, kõrgema tööga rahulolu ja soovi hiljem pensionile minna (Siegrist ja Wahrendorf, 2009 [11]; Schreurs jt, 2011 [12]; Marmot, 2006 [13]; Heponiemi jt, 2008 [14]; Elovainio jt, 2005 [15]). (Rämmer ja Roots, 2019 [16]) Majanduskriisi korral võib siiski ette näha vastupidiseid suundumusi ja vähem kindlustatud rühmades hinnatakse ilmselt ka tulevikus töötasu endiselt väga suureks motivaatoriks (Rämmer ja Roots, 2019 [17]).

1. Kiire tehnoloogilise innovatsiooniga käsikäes käiv uute töövormide ja töökohtade teke ning osa tööülesannete kadumine ja teisenemine eeldavad töötajatelt suuremat paindlikkust ja uusi oskusi. Lisaks digitehnoloogiaga seotud oskustele (sh kasvava osakaaluga kaug- ja hübriidtööks vajalike tarkvaralahenduste kasutamiseks) on vaja arendada tervet hulka nn pehmeid oskusi: nt empaatiavõimet, loomingulisust, kriitilist mõtlemist, kohanemisvõimet, aga ka läbirääkimis- ja keerukate probleemide lahendamise võimet ning enese-, aja- ja projektijuhtimise oskusi. Ootused juhtide oskustele teisenevad seoses vajadusega distantsilt meeskondi motiveerida ja eest vedada. (Arenguseire Keskus, 2018b [18]; Rosenblad jt, 2020 [19]; Haridus- ja Teadusministeerium, 2019 [20])
2. Tööturul aitavad (ümber) orienteeruda laialdased, kuid vähemalt paaris valdkonnas ka süvitsi minevad erialased pädevused (nn T-kujuline oskuste mudel). Selline oskusprofiil vähendab ohtu kiirete muutuste ja tööturu polariseerumise tõttu hammasrataste vahele jääda. Kasvav ebakindlus ja sellega seotud vaimse tervise probleemide risk toob kaasa vajaduse arendada eneseregulatsiooni, pingetaluvuse, psühholoogilise eneseabi jms enesekohaseid oskusi. Uusi oskusi omandatakse üha enam väljaspool kooli, st informaalse ja mitteformaalse õppimise käigus. (Haridus- ja Teadusministeerium, 2019 [21])
3. Kui uute oskuste nõudlus pidevalt muutub, suureneb ka oskuste mittevastavus. See toob kaasa vajaduse täiend- ja ümberõppe ning tööelu jooksul enesetäiendamiseks vajalike pauside järele (nn elukestev õpe). Ühe võimaluse selleks pakuvad kontsentreeritud ja lühiajalised õppemoodulid, mis annavad õppijale nn nanokraadi, ja õpiteekonnad, kus lühematest moodulitest kujuneb terviklik õpitee, mis aitab kohaneda tööturu muutuvate vajadustega. (Haridus- ja Teadusministeerium, 2019 [22])

1. Ingleharti (1990) [23] kohaselt arenevad ühiskonnad majandusliku heaolu kasvades ellujäämis- ja toimetulekuväärtustelt (materiaalsed väärtused esiplaanil, madal turvatunne ja usaldus, rahulolematus, sallimatus erinevuste vastu, vilets tervis; soolist võrdõiguslikkust, loodushoidu, säästvat eluviisi jms ei peeta oluliseks jne) üha ratsionaalsema ja tolerantsema väärtusruumi suunas, suureneb postmaterialistlike ja eneseväljenduslike väärtuste olulisus (tundlikkus inimõiguste küsimustes, kriitilisus vähemuste diskrimineerimise suhtes, tolerants, teadlikkus tehnoloogiaalastest ohtudest ja riskidest, parem tervis, vastutustunne, poliitiline aktiivsus jne) (Inglehart ja Baker, 2000 [24]). (Ainsaar ja Strenze, 2019a [25]) Nihked väärtuseelistustes võivad toimuda pikema aja vältel järkjärgulise kohanemisena muutunud sotsiaalse keskkonnaga (Rezsohazy, 2001 [26]), aga ka uute teadmiste valguses (Moscovici, 1984 [27]). Ootamatute sündmuste (nt õnnetusjuhtumid vms) tagajärjel võivad muutused aset leida ka kiiresti (Rezsohazy, 2001 [28]). (Ainsaar ja Strenze, 2019a [29])
2. Väärtuste uurijad (Ainsaar ja Strenze, 2019) nendivad, et Eesti on tasapisi liikumas eelmainitud heaoluühiskondadele omase postmaterialistliku väärtusruumi suunas, kus inimesed hoolivad tervisest, tunnevad vastutust oma tegude eest, on poliitiliselt aktiivsed, tolerantsed erinevuste suhtes ja teadlikud loodushoiu küsimustes (Ainsaar ja Strenze, 2019b [30]). Ka riigi pikaajalise arengustrateegia „Eesti 2035“ sihid peegeldavad sama suundumust (Vabariigi Valitsuse kodulehekülg, i.a. [31]). Paralleelselt on Eesti elanike üldine õnnetunne ning eluga rahulolu kasvamas, esile kerkib uuskogukondlik mõtteviis, mis vastandub nii materialistlikule raha ja võimu väärtustamisele kui ka toimetulekuraskustest ajendatud ühiskondlikule suletusele (Ainsaar ja Strenze, 2019b [32]). Siiski oli Eestis (2018. aasta andmetel) post­materialistlikke väärtusi rõhutavate inimeste osakaal jätkuvalt madalam kui nt Põhja- ja Lääne-Euroopa riikides ning elanikud võrreldes nt Skandinaaviaga märgatavalt vähem usaldavad, sallivad ja õnnelikud (Realo, 2013 [33]). (Ainsaar ja Strenze, 2019a [34]) Eestit iseloomustas ka üldine solidaarsuse vähesus (peegeldab vähest seost ja usaldust inimeste vahel), sh noorte hulgas (Ainsaar ja Strenze, 2019a [35]).
3. Saavutusvajadus ja inimestevaheline usaldus on riigi arengu jaoks olulised väärtused – luues soodsad tingimused investeeringuteks ja (majanduslikuks) koostööks, on nad ühtlasi positiivses seoses majanduskasvuga. Eesti on saavutusväärtuste poolest maailma riikide hulgas esirinnas (kui räägime püsivuse ja töökuse väärtustamisest) – kõrge saavutusväärtusega riike peetakse maailma majanduskasvu mootoriks. Samas tunneb teiste inimeste suhtes usaldust vaid umbes kolmandik inimestest, mis on riikide võrdluses suhteliselt tagasihoidlik tulemus. (Ainsaar ja Strenze, 2019b [36])
4. Väärtuste muutuse suunda jälgides tuleb arvestada ka asjaolu, et viimasel kümnendil toimunud majandusliku stagnatsiooniga on Euroopas suurenenud nende inimeste hulk, kes on pettunud eliidis ning kaotanud usalduse poliitiliste parteide ja valitsuse suhtes. Parempoolse poliitilise vaate tugevnemist Euroopas on nähtud kui vastureaktsiooni üleilmastumisele ja postmodernsete väärtuste levikule. Suureneva majandusliku ebavõrdsuse ja rahvusvahelistumisega on suur hulk inimesi jäänud ilma oma harjumuspärasest sotsiaalsest identiteedist, mis on kaasa toonud vajaduse asendada see traditsiooniliste perekondlike, religioossete, kogukondlike või rahvuslike väärtustega, mis pakuvad muutuvatel ja keerulistel aegadel teatud pidepunkti ja kindlustunnet. Eesti ei ole siin erand ning nii on, sarnaselt Rootsi ja Sloveeniaga, ka Eestis viimase kuue-seitsme aasta jooksul ligi 10% võrra kasvanud nende inimeste osakaal, kes arvavad, et suurem lugupidamine võimu suhtes oleks tulevikus hea. (Ainsaar ja Strenze, 2019a [37]) Sotsiaalmeedia kajakambrite, konspiratsiooniteooriate ja võltsuudiste laia leviku tõttu on lisaks teaduspõhise mõtteviisi kohatisele murenemisele kergemad tekkima ka lõhed sotsiaalsete gruppide vahel, kasvatades sotsiaalsete rahutuste ja konfliktide riski (EY, 2020 [38]; World Economic Forum, 2021c [39]; PwC, 2018b [40]).