Väärtusmaailm teiseneb

Kuidas navigeerida muutuval väärtusmaastikul?

Lae alla

Kui mõelda, milleks ühiskond õieti vajab sellist trendide ja megatrendide sõnastamist ja nende võimalike mõjude demonstreerimist, siis ilmselt üsna eksitav on lootus, et nii on võimalik tulevikku paremini prognoosida. Võib ju ilmneda veel mõni ootamatu asjaolu, must hobune või suisa must luik, mille olulisust ei märgatud või alahinnati. Seega saab ülesande mõtteks olla pakkuda strateegiliste otsuste tegemiseks tausta- materjali, mis aitaks seniste arengusuundumuste mõtestamise toel paremini mõista, mis on võimalikud tulevikus aset leidvad arengusuundumused. Selle varjus pakub erilist huvi ehk ka küsimus, millist arengut tuleks püüda ohjata ning milliste tegurite kontrollimisega on seda võimalik teha.

Siinses ülevaates on erilise tähelepanu all inimesed ja nende tegevused, eriti tööd, mida nad nüüd ja tulevikus teevad. Trendide mõju on käsitletud võtmes, milliseid oskusi on inimestel vaja ning milliseid võimalusi neile pakub ja mida neilt ootab töökoht ja laiemalt tööturg, kui nähtavad trendid jätkuvad või veelgi võimenduvad. Seega võiks sellise sissevaate kõige kaugem eesmärk olla inimese toetamine tema eri rollide täitmisel ning sellest tulenevalt ka otsustajate ja poliitikakujundajate toetamine nii, et nad saaks kujundada tingimusi riskide maandamiseks või tasakaalustamiseks ja võimalike positiivsete arenguvõimaluste võimendamiseks või sõnastamiseks.

Väärtusmaailma muutused tulenevad nii tehnoloogia ja majandusega kui ka keskkonna ja rahvastikuga toimuvast, kuid õieti isegi mitte sellest, mis arengusuundumused toimuvad, vaid pigem sellest, kuidas neist räägitakse, mismoodi neid mõtestatakse, milliseid ohte ja riske nende najal tajutakse ja milline on kindlustunne selles, et igaühe huvid ja arvamused lähevad kellelegi korda. Teiste trendide kõrval mõjub väärtusmaailmas toimuv ja seda peegeldav vahest isegi kõige haprama ja abstraktsemana. Ehk ka kõige altimana muutmistele, olgu poliitikate, strateegiate, kultuuri- tekstide või mõne globaalse kriisikogemuse mõtestamise kaudu. Olgu siinkohal näitena välja toodud kasvõi nüüdne koroonapandeemia, sellele eelnenud populismi esiletõus, sellele eelnenud rändekriis ja sellele eelnenud börsikriis, kui nimetada vaid mõnda.

Ajalugu kipub näitama, et uus on ammu leitud ja heaga unustusehõlma vajunud vana. Võib-olla põlvkondadevaheliste erinevuste rõhutamise kalduvust ei saagi nii hästi põhjendada? Mõelgem kaugtööle ja distantsõppele: mida õigupoolest tähendab, kui suur osa inimestest saaks kogu oma elu veeta kodus? Kuidas meie kogemus – millele ju tõepoolest lisandub võimalus veebi kaudu samal ajal üle maailma kontaktis olla – muudab Tammsaare tüvitekstis kirjeldatud taluelu kogemust? Mida me vajame, et sellises kontekstis olla hea kodanik, ilma et kommentaarium või muu avalik ruum sellest lamedamaks muutuks? Või mida eeldab distants- õppe disainimine õppijale kohaseks olukorras, kus õpetajal on temaga kontakti saamine võrreldav massloengusarnase intiimsusega? Või mõelgem neile, kellele megatrendid ennustavad lisaks aja- ja kohapaindlikkusele ka tööga seotud funktsionaalse ja numbrilise paindlikkuse kasvu. Funktsionaalse paindlikkusega kaasas käimiseks on eelkõige tarvis õppimise ja enesetäiendamise võimalusi ning nende pidevat otsimist ja kasutamist. Kas võib sellega seonduv sund ja kohustus mõjutada hoopis negatiivselt seda, kuidas inimene end ja õppimist kogeb? Kui numbriline paindlikkus tähendab, et töötamiseks ei sõlmita lepingut, vaid teenuse osutamiseks tuleb ikka ja jälle tööjõuturul konkureerida, loobudes seejuures lojaalsuse, kogemuse ja staažipunktidest ning kogeda haavatavust nii ärisaladuse, tervisekindlustuse kui ka sotsiaalsete garantiide pinnal, siis kuidas ja mille toel leida selle juures ennast üles inimesena?

Sama tähtis on läbi mõelda, kuidas toetab uute trendide ja kujunevate riskide komplekt juba praegu päevakorda tõusnud küsimuste lahendamist, näiteks kodanikuühiskonna ja demokraatia toimimine; võrdsed võimalused ja sooline võrdõiguslikkus; hooletöö koormus ja kvaliteet nii laste kui ka habraste eakate puhul; terviseriskidega ja tõsiste terviseprobleemidega inimeste aktiivne osalemine; tasemehariduse ja huvihariduse läbipõimumine ja vastastikune tunnustamine nii tööalaste kui ka teisi isiklikke huve teenivate teemade puhul; majanduslik ebavõrdsus ning struktuurne tulemuste ja võimaluste erinevus kõige laiemas plaanis… Kas ja millised riskid on Eestile eriliselt omased ning milliste riskide universaalsem iseloom võimaldab kujutleda Eesti inimestele, ettevõtetele, kodanikuühendustele ja poliitikutele tugevat rolli teiste riikide ja piirkondade arengusuundumuste mõtestamisel ja suunamisel. Ühelt poolt – seisus kohustab, teisalt on läbimõtlemise ja sõnastamise töö tähtis. Aegade jooksul on Eestil kogunenud ka hulk piiriülest kogemust, millele tulevaste trendide äratundmist ja nende mõju haldamist ehitada.

Niisiis kutsuksin üles lugejat iga trendi ja selle mõju kirjeldamise juures küsima, mis selles mõjus on head, mis halba ja kelle jaoks. Mis peab selle mõju positiivse või negatiivse aspekti realiseerimiseks toimuma? Ehk on selles arengus riske, mille tasandamiseks on võimalik midagi ette võtta? Või ehk on rühmi, kelle kaitseks tasub juba praegu selgeid sihte seada? Ambitsioonikamaid võivad selliselt sõnastatud pildid innustada kaasa mõtlema nendega, kes teadvustavad trendide ja megatrendide inimtekkelist iseloomu, ning küsima, mida saab teha, et suunata mõnda neist trendidest ennast või vähemasti mõnda nende mõjudest.

Uus, trende koondav ja süstematiseeriv toekas töövahend on selles hea ja tunnustust väärt teenäitaja, mille poole tasub ehk isegi iga mõne aja tagant uue pilguga tagasi pöörduda.

Triin Roosalu
Tallinna Ülikooli ühiskonnateaduste instituudi sotsioloogia dotsent

Loe lähemaltSulge

Megatrendi mõjutöökohtadele

Lae alla

  1. Tehnoloogia arenguga kaasnev tööturu struktuurne ümberkujunemine, töösuhete mitmekesisemaks ja ebamäärasemaks vormumine, võimalused piiriüleselt töötada jms laiendavad elatise teenimise ja eneseteostuse võimalusi, kuid teisalt lisavad ebakindlust nii töötegijate, tööandjate kui ka poliitikakujundajate jaoks. Autonoomsete üksikisikute ajastu saabumine töömaailmas jätab jäigad alluvussuhted ja hierarhilised organisatsioonid minevikku. (Arenguseire Keskus, 2018b [1]) Hoogustuv platvormitöö ja tegutsemine tööturul iseseisva lepingupartnerina kannab riskid tööandjalt töö­tegijale (Vallistu, 2018 [2]). Tekib vajadus võtta tööseadustes ja maksude kogumisel arvesse muutunud töösuhteid, luua üle inimese elukaare ulatuv turvavõrk ning võimalused end strateegilisel hetkel täiendada ja juurde õppida (Arenguseire Keskus, 2018b [3]).
  2. Muutused tööturul võivad võimendada ühiskonna kihistumist – suurem hulk keerukamaid töid tähendab küll liikumist teadmistepõhise ja innovaatilise majanduse suunas, kuid ühtlase oskusvajaduse kasvu asemel on süvenemas tööturu duaalsus ning inimeste sissetulekute ja oskuste vajaduse polariseerumine (Arenguseire Keskus, 2018b [4]). Probleemiks võivad muutuda lisanduvate, madalamat oskustaset eeldatavate töökohtade kvaliteet ja tasustamine (Arenguseire Keskus, 2018b [5]; Eamets, 2018 [6]), eriti olukorras, kus sotsiaalne mobiilsus ja võimalused jõuda kõrgemat oskustaset eeldavate positsioonideni on pärsitud.
  3. Tööturg muutub eripalgelisemaks: naiste hõive suureneb, soorollid teisenevad, suurenenud mobiilsus kasvatab kultuurierinevusi ja eri rahvusrühmade esindatust (Eamets, 2018 [7]). Aja- ja kohapaindlik töö, mis on Eestis esialgu pigem elitaarne kui vajaduspõhine, tõstab töötajate rahulolu, aga ka vastutust ja enesejuhtimissurvet (Vallistu, 2018 [8]). Kaug- ja hübriidtöö kasv laiendab sobiva tööjõu valikut (sh piiriüleselt), üha vähem hakkab töökoha asukoht sõltuma elukohast, avades rohkem töövõimalusi ka väljaspool pealinna elavatele töötajatele (Rosenblad jt, 2020 [9]). Töökohti lisandub talentide tõmbekeskustesse (Vallistu, 2018 [10]).
  4. Rämmer ja Roots (2019) toovad välja, et töö tähtsus inimeste elus on Eestis viimastel kümnenditel (2004–2016) vähenenud ja majandusliku heaolu kasvades väheneb tulevikus tõenäoliselt veelgi. Samuti võib eeldada, et elatusstandardi heaoluriikidele lähenedes kahaneb inimeste jaoks ka töö eest saadava tasu olulisus. Selliste muutuste korral kasvab ka tööga kaasnevate (heaoluühiskondades kõrgelt väärtustatud) saavutusvõimaluste ja tööautonoomia ehk otsustamisvabaduse tähtsustamine, üha olulisemaks muutuvad (tööaja ja ‑koha) paindlikkus, puhkepäevade saamise võimalused. Kusjuures suurem tööautonoomia peaks teoreetiliselt kaasa tooma parema tervise, kõrgema tööga rahulolu ja soovi hiljem pensionile minna (Siegrist ja Wahrendorf, 2009 [11]; Schreurs jt, 2011 [12]; Marmot, 2006 [13]; Heponiemi jt, 2008 [14]; Elovainio jt, 2005 [15]). (Rämmer ja Roots, 2019 [16]) Majanduskriisi korral võib siiski ette näha vastupidiseid suundumusi ja vähem kindlustatud rühmades hinnatakse ilmselt ka tulevikus töötasu endiselt väga suureks motivaatoriks (Rämmer ja Roots, 2019 [17]).

Loe lähemaltSulge

Megatrendi mõjuoskustele

Lae alla

  1. Kiire tehnoloogilise innovatsiooniga käsikäes käiv uute töövormide ja töökohtade teke ning osa tööülesannete kadumine ja teisenemine eeldavad töötajatelt suuremat paindlikkust ja uusi oskusi. Lisaks digitehnoloogiaga seotud oskustele (sh kasvava osakaaluga kaug- ja hübriidtööks vajalike tarkvaralahenduste kasutamiseks) on vaja arendada tervet hulka nn pehmeid oskusi: nt empaatiavõimet, loomingulisust, kriitilist mõtlemist, kohanemisvõimet, aga ka läbirääkimis- ja keerukate probleemide lahendamise võimet ning enese-, aja- ja projektijuhtimise oskusi. Ootused juhtide oskustele teisenevad seoses vajadusega distantsilt meeskondi motiveerida ja eest vedada. (Arenguseire Keskus, 2018b [18]; Rosenblad jt, 2020 [19]; Haridus- ja Teadusministeerium, 2019 [20])
  2. Tööturul aitavad (ümber) orienteeruda laialdased, kuid vähemalt paaris valdkonnas ka süvitsi minevad erialased pädevused (nn T-kujuline oskuste mudel). Selline oskusprofiil vähendab ohtu kiirete muutuste ja tööturu polariseerumise tõttu hammasrataste vahele jääda. Kasvav ebakindlus ja sellega seotud vaimse tervise probleemide risk toob kaasa vajaduse arendada eneseregulatsiooni, pingetaluvuse, psühholoogilise eneseabi jms enesekohaseid oskusi. Uusi oskusi omandatakse üha enam väljaspool kooli, st informaalse ja mitteformaalse õppimise käigus. (Haridus- ja Teadusministeerium, 2019 [21])
  3. Kui uute oskuste nõudlus pidevalt muutub, suureneb ka oskuste mittevastavus. See toob kaasa vajaduse täiend- ja ümberõppe ning tööelu jooksul enesetäiendamiseks vajalike pauside järele (nn elukestev õpe). Ühe võimaluse selleks pakuvad kontsentreeritud ja lühiajalised õppemoodulid, mis annavad õppijale nn nanokraadi, ja õpiteekonnad, kus lühematest moodulitest kujuneb terviklik õpitee, mis aitab kohaneda tööturu muutuvate vajadustega. (Haridus- ja Teadusministeerium, 2019 [22])

Loe lähemaltSulge

Megatrendi mõjuühiskonnale, majandusele, haridusele

Lae alla

  1. Ingleharti (1990) [23] kohaselt arenevad ühiskonnad majandusliku heaolu kasvades ellujäämis- ja toimetulekuväärtustelt (materiaalsed väärtused esiplaanil, madal turvatunne ja usaldus, rahulolematus, sallimatus erinevuste vastu, vilets tervis; soolist võrdõiguslikkust, loodushoidu, säästvat eluviisi jms ei peeta oluliseks jne) üha ratsionaalsema ja tolerantsema väärtusruumi suunas, suureneb postmaterialistlike ja eneseväljenduslike väärtuste olulisus (tundlikkus inimõiguste küsimustes, kriitilisus vähemuste diskrimineerimise suhtes, tolerants, teadlikkus tehnoloogiaalastest ohtudest ja riskidest, parem tervis, vastutustunne, poliitiline aktiivsus jne) (Inglehart ja Baker, 2000 [24]). (Ainsaar ja Strenze, 2019a [25]) Nihked väärtuseelistustes võivad toimuda pikema aja vältel järkjärgulise kohanemisena muutunud sotsiaalse keskkonnaga (Rezsohazy, 2001 [26]), aga ka uute teadmiste valguses (Moscovici, 1984 [27]). Ootamatute sündmuste (nt õnnetusjuhtumid vms) tagajärjel võivad muutused aset leida ka kiiresti (Rezsohazy, 2001 [28]). (Ainsaar ja Strenze, 2019a [29])
  2. Väärtuste uurijad (Ainsaar ja Strenze, 2019) nendivad, et Eesti on tasapisi liikumas eelmainitud heaoluühiskondadele omase postmaterialistliku väärtusruumi suunas, kus inimesed hoolivad tervisest, tunnevad vastutust oma tegude eest, on poliitiliselt aktiivsed, tolerantsed erinevuste suhtes ja teadlikud loodushoiu küsimustes (Ainsaar ja Strenze, 2019b [30]). Ka riigi pikaajalise arengustrateegia „Eesti 2035“ sihid peegeldavad sama suundumust (Vabariigi Valitsuse kodulehekülg, i.a. [31]). Paralleelselt on Eesti elanike üldine õnnetunne ning eluga rahulolu kasvamas, esile kerkib uuskogukondlik mõtteviis, mis vastandub nii materialistlikule raha ja võimu väärtustamisele kui ka toimetulekuraskustest ajendatud ühiskondlikule suletusele (Ainsaar ja Strenze, 2019b [32]). Siiski oli Eestis (2018. aasta andmetel) post­materialistlikke väärtusi rõhutavate inimeste osakaal jätkuvalt madalam kui nt Põhja- ja Lääne-Euroopa riikides ning elanikud võrreldes nt Skandinaaviaga märgatavalt vähem usaldavad, sallivad ja õnnelikud (Realo, 2013 [33]). (Ainsaar ja Strenze, 2019a [34]) Eestit iseloomustas ka üldine solidaarsuse vähesus (peegeldab vähest seost ja usaldust inimeste vahel), sh noorte hulgas (Ainsaar ja Strenze, 2019a [35]).
  3. Saavutusvajadus ja inimestevaheline usaldus on riigi arengu jaoks olulised väärtused – luues soodsad tingimused investeeringuteks ja (majanduslikuks) koostööks, on nad ühtlasi positiivses seoses majanduskasvuga. Eesti on saavutusväärtuste poolest maailma riikide hulgas esirinnas (kui räägime püsivuse ja töökuse väärtustamisest) – kõrge saavutusväärtusega riike peetakse maailma majanduskasvu mootoriks. Samas tunneb teiste inimeste suhtes usaldust vaid umbes kolmandik inimestest, mis on riikide võrdluses suhteliselt tagasihoidlik tulemus. (Ainsaar ja Strenze, 2019b [36])
  4. Väärtuste muutuse suunda jälgides tuleb arvestada ka asjaolu, et viimasel kümnendil toimunud majandusliku stagnatsiooniga on Euroopas suurenenud nende inimeste hulk, kes on pettunud eliidis ning kaotanud usalduse poliitiliste parteide ja valitsuse suhtes. Parempoolse poliitilise vaate tugevnemist Euroopas on nähtud kui vastureaktsiooni üleilmastumisele ja postmodernsete väärtuste levikule. Suureneva majandusliku ebavõrdsuse ja rahvusvahelistumisega on suur hulk inimesi jäänud ilma oma harjumuspärasest sotsiaalsest identiteedist, mis on kaasa toonud vajaduse asendada see traditsiooniliste perekondlike, religioossete, kogukondlike või rahvuslike väärtustega, mis pakuvad muutuvatel ja keerulistel aegadel teatud pidepunkti ja kindlustunnet. Eesti ei ole siin erand ning nii on, sarnaselt Rootsi ja Sloveeniaga, ka Eestis viimase kuue-seitsme aasta jooksul ligi 10% võrra kasvanud nende inimeste osakaal, kes arvavad, et suurem lugupidamine võimu suhtes oleks tulevikus hea. (Ainsaar ja Strenze, 2019a [37]) Sotsiaalmeedia kajakambrite, konspiratsiooniteooriate ja võltsuudiste laia leviku tõttu on lisaks teaduspõhise mõtteviisi kohatisele murenemisele kergemad tekkima ka lõhed sotsiaalsete gruppide vahel, kasvatades sotsiaalsete rahutuste ja konfliktide riski (EY, 2020 [38]; World Economic Forum, 2021c [39]; PwC, 2018b [40]).

Loe lähemaltSulge

Allikad

    1. 3. 4. 5. 18. Arenguseire Keskus (2018b). Tööturg 2035. Tööturu tulevikusuunad ja -stsenaariumid. Tallinn: Arenguseire Keskus. Kasutatud 4.05.2021, https://www.riigikogu.ee/wpcms/wp-content/uploads/2018/08/tooturg_2035_tooturu_tulevikusuunad_ja_stsenaariumid_A4_veeb.pdf

    2. 8. 10. Vallistu, J. (2018). Tööturu tulevik 2035.  Arenguseire Keskuse aastakonverents „Teistmoodi tulevik“. 13. juuni.

    6. 7. Eamets, R. (2018). Mis suunas areneb tulevikumajandus ja mis oskusi siis vajatakse? Riigikogu Toimetised 37, 31:42. Kasutatud 22.03.2021, https://rito.riigikogu.ee/wordpress/wp-content/uploads/2018/06/Eamets.pdf

    9. 19. Rosenblad, Y., Tilk, R., Mets, U., Pihl, K., Ungro, A., Uiboupin, M., Lepik, I., Leemet, A., Kaelep, T., Krusell, S., Viia, A., Leoma, R. (2020). COVID-19 põhjustatud majanduskriisi mõju tööjõu- ja oskuste vajaduse muutusele. Uuringuaruanne. Tallinn: SA Kutsekoda, tööjõuvajaduse seire- ja prognoosisüsteem OSKA. https://bit.ly/3CNDiSA

    11. Siegrist, J., Wahrendorf, M. (2009). Quality of work, health, and retirement. The Lancet 374(9705), 1872–1873. https://doi.org/10.1016/S0140-6736(09)61666-4

    12. Schreurs, B., De Cuyper, N., Emmerik, I. J. H., Notelaers, G., de Witte, H. (2011). Job demands and resources and their associations with early retirement intentions through recovery need and work enjoyment. SA Journal of Industrial Psychology 37(2), 63–73. doi:10.4102/sajip.v37i2.859

    13. Marmot, M. G. (2006). Status syndrome: A challenge to medicine. JAMA 295(11), 1304–1307. doi:10.1001/jama.295.11.1304

    14. Heponiemi, T., Kouvonen, A., Vänskä, J., Halila, H., Sinervo, T., Kivimäki, M.,  Elovainio, M. (2008). Health, psychosocial factors and retirement intentions among Finnish physicians. Occupational Medicine 58(6), 406–412. https://doi.org/10.1093/occmed/kqn064

    15. Elovainio, M., Forma, P., Kivimäki, M., Sinervo, T., Sutinen, R., Marjukka Laine, M. (2005). Job demands and job control as correlates of early retirement thoughts in Finnish social and health care employees. Work & Stress 19(1), 84–92. doi: 10.1080/02678370500084623

    16. 17. Rämmer, A., Roots, A. (2019). Tööga seotud väärtused. Ainsaar, M., Strenze, T. (toim.). Väärtused kui inimvara ja nende seos ühiskonna arenguga (lk 36-45). Tallinn, Tartu: Arenguseire Keskus, Tartu Ülikool. Kasutatud 28.04.2021, https://www.riigikogu.ee/wpcms/wp-content/uploads/2019/02/Arenguseire-Keskus_V%C3%A4%C3%A4rtused-kui-inimvara_2019.pdf

    20. 21. 22. Haridus- ja Teadusministeerium (2019). Tark ja tegus Eesti 2035. Kolme eksperdirühma visioonidokumentide kokkuvõte. Kasutatud 28.04.2021, https://www.hm.ee/sites/default/files/tark_ja_tegus_kokkuvote_eestik_a4_veebi.pdf

    23. Inglehart, R. (1990). Culture shift in advanced industrial societies. Princeton: Princeton University Press.

    24. Inglehart, R., Baker, W. E. (2000). Modernization, cultural change, and the persistence of traditional values. American Sociological Review, 65(1), 19–51. doi:10.2307/2657288

    25. 29. 34. 35. 37. Ainsaar, M., Strenze, T. (toim.) (2019a). Väärtused kui inimvara ja nende seos ühiskonna arenguga. Tallinn, Tartu: Arenguseire Keskus, Tartu Ülikool. Kasutatud 28.04.2021, https://www.riigikogu.ee/wpcms/wp-content/uploads/2019/02/Arenguseire-Keskus_V%C3%A4%C3%A4rtused-kui-inimvara_2019.pdf

    26. 28. Rezsohazy, R. (2001). Values, Sociology of. Smelser, N. J., Baltes, P. B. (toim.). International Encyclopedia of the Social & Behavioral Sciences (lk 16153–16158). Oxford: Elsevier Science Ltd. https://doi.org/10.1016/B0-08-043076-7/01985-9

    27. Moscovici, S. (1984). The phenomenon of social representations. Farr, R. M., Moscovici, S. (toim). Social representations (lk 3–69). Cambridge, Paris: Cambridge University Press, Maison des Sciences de l’Homme.

    30. 32. 36. Ainsaar, M., Strenze, T. (toim.) (2019b). Väärtused kui inimvara ja nende seos ühiskonna arenguga. Tallinn, Tartu: Arenguseire Keskus, Tartu Ülikool. Faktilehed: väärtusmustrid ajas, väärtused ja heaolu, väärtused ja majanduskasv. Riigikogu kodulehekülg. Kasutatud 28.04.2021, https://www.riigikogu.ee/arenguseire/eesti-inimvara-olukord/

    31. Vabariigi Valitsuse kodulehekülg (i.a.). Eesti 2035. Riigi pikaajaline arengustrateegia. Kasutatud 2.05.2021, https://valitsus.ee/strateegia-eesti-2035-arengukavad-ja-planeering/strateegia/materjalid

    33. Realo, A. (2013). Väärtused. Heidmets, M. (toim.). Eesti Inimarengu Aruanne 2012/2013. Eesti maailmas. (lk 43–53). Tallinn: Eesti Koostöö Kogu.

    38. EY (2020). Are you reframing your future or is the future reframing you? Megatrends 2020 and beyond. EYQ 3rd edition. Kasutatud 30.04.2021, https://assets.ey.com/content/dam/ey-sites/ey-com/en_gl/topics/megatrends/ey-megatrends-2020-report.pdf

    39. World Economic Forum (2021c). The Global Risks Report 2021, 16th Edition. Geneva: WEF. Kasutatud 31.03.2021, http://www3.weforum.org/docs/WEF_The_Global_Risks_Report_2021.pdf

    40. PwC (2018b). Workforce of the future: The competing forces shaping 2030. Kasutatud 25.02.2021, https://www.pwc.com/gx/en/services/people-organisation/workforce-of-the-future/workforce-of-the-future-the-competing-forces-shaping-2030-pwc.pdf