Kuidas navigeerida muutuval väärtusmaastikul?
Kui mõelda, milleks ühiskond õieti vajab sellist trendide ja megatrendide sõnastamist ja nende võimalike mõjude demonstreerimist, siis ilmselt üsna eksitav on lootus, et nii on võimalik tulevikku paremini prognoosida. Võib ju ilmneda veel mõni ootamatu asjaolu, must hobune või suisa must luik, mille olulisust ei märgatud või alahinnati. Seega saab ülesande mõtteks olla pakkuda strateegiliste otsuste tegemiseks tausta- materjali, mis aitaks seniste arengusuundumuste mõtestamise toel paremini mõista, mis on võimalikud tulevikus aset leidvad arengusuundumused. Selle varjus pakub erilist huvi ehk ka küsimus, millist arengut tuleks püüda ohjata ning milliste tegurite kontrollimisega on seda võimalik teha.
Siinses ülevaates on erilise tähelepanu all inimesed ja nende tegevused, eriti tööd, mida nad nüüd ja tulevikus teevad. Trendide mõju on käsitletud võtmes, milliseid oskusi on inimestel vaja ning milliseid võimalusi neile pakub ja mida neilt ootab töökoht ja laiemalt tööturg, kui nähtavad trendid jätkuvad või veelgi võimenduvad. Seega võiks sellise sissevaate kõige kaugem eesmärk olla inimese toetamine tema eri rollide täitmisel ning sellest tulenevalt ka otsustajate ja poliitikakujundajate toetamine nii, et nad saaks kujundada tingimusi riskide maandamiseks või tasakaalustamiseks ja võimalike positiivsete arenguvõimaluste võimendamiseks või sõnastamiseks.
Väärtusmaailma muutused tulenevad nii tehnoloogia ja majandusega kui ka keskkonna ja rahvastikuga toimuvast, kuid õieti isegi mitte sellest, mis arengusuundumused toimuvad, vaid pigem sellest, kuidas neist räägitakse, mismoodi neid mõtestatakse, milliseid ohte ja riske nende najal tajutakse ja milline on kindlustunne selles, et igaühe huvid ja arvamused lähevad kellelegi korda. Teiste trendide kõrval mõjub väärtusmaailmas toimuv ja seda peegeldav vahest isegi kõige haprama ja abstraktsemana. Ehk ka kõige altimana muutmistele, olgu poliitikate, strateegiate, kultuuri- tekstide või mõne globaalse kriisikogemuse mõtestamise kaudu. Olgu siinkohal näitena välja toodud kasvõi nüüdne koroonapandeemia, sellele eelnenud populismi esiletõus, sellele eelnenud rändekriis ja sellele eelnenud börsikriis, kui nimetada vaid mõnda.
Ajalugu kipub näitama, et uus on ammu leitud ja heaga unustusehõlma vajunud vana. Võib-olla põlvkondadevaheliste erinevuste rõhutamise kalduvust ei saagi nii hästi põhjendada? Mõelgem kaugtööle ja distantsõppele: mida õigupoolest tähendab, kui suur osa inimestest saaks kogu oma elu veeta kodus? Kuidas meie kogemus – millele ju tõepoolest lisandub võimalus veebi kaudu samal ajal üle maailma kontaktis olla – muudab Tammsaare tüvitekstis kirjeldatud taluelu kogemust? Mida me vajame, et sellises kontekstis olla hea kodanik, ilma et kommentaarium või muu avalik ruum sellest lamedamaks muutuks? Või mida eeldab distants- õppe disainimine õppijale kohaseks olukorras, kus õpetajal on temaga kontakti saamine võrreldav massloengusarnase intiimsusega? Või mõelgem neile, kellele megatrendid ennustavad lisaks aja- ja kohapaindlikkusele ka tööga seotud funktsionaalse ja numbrilise paindlikkuse kasvu. Funktsionaalse paindlikkusega kaasas käimiseks on eelkõige tarvis õppimise ja enesetäiendamise võimalusi ning nende pidevat otsimist ja kasutamist. Kas võib sellega seonduv sund ja kohustus mõjutada hoopis negatiivselt seda, kuidas inimene end ja õppimist kogeb? Kui numbriline paindlikkus tähendab, et töötamiseks ei sõlmita lepingut, vaid teenuse osutamiseks tuleb ikka ja jälle tööjõuturul konkureerida, loobudes seejuures lojaalsuse, kogemuse ja staažipunktidest ning kogeda haavatavust nii ärisaladuse, tervisekindlustuse kui ka sotsiaalsete garantiide pinnal, siis kuidas ja mille toel leida selle juures ennast üles inimesena?
Sama tähtis on läbi mõelda, kuidas toetab uute trendide ja kujunevate riskide komplekt juba praegu päevakorda tõusnud küsimuste lahendamist, näiteks kodanikuühiskonna ja demokraatia toimimine; võrdsed võimalused ja sooline võrdõiguslikkus; hooletöö koormus ja kvaliteet nii laste kui ka habraste eakate puhul; terviseriskidega ja tõsiste terviseprobleemidega inimeste aktiivne osalemine; tasemehariduse ja huvihariduse läbipõimumine ja vastastikune tunnustamine nii tööalaste kui ka teisi isiklikke huve teenivate teemade puhul; majanduslik ebavõrdsus ning struktuurne tulemuste ja võimaluste erinevus kõige laiemas plaanis… Kas ja millised riskid on Eestile eriliselt omased ning milliste riskide universaalsem iseloom võimaldab kujutleda Eesti inimestele, ettevõtetele, kodanikuühendustele ja poliitikutele tugevat rolli teiste riikide ja piirkondade arengusuundumuste mõtestamisel ja suunamisel. Ühelt poolt – seisus kohustab, teisalt on läbimõtlemise ja sõnastamise töö tähtis. Aegade jooksul on Eestil kogunenud ka hulk piiriülest kogemust, millele tulevaste trendide äratundmist ja nende mõju haldamist ehitada.
Niisiis kutsuksin üles lugejat iga trendi ja selle mõju kirjeldamise juures küsima, mis selles mõjus on head, mis halba ja kelle jaoks. Mis peab selle mõju positiivse või negatiivse aspekti realiseerimiseks toimuma? Ehk on selles arengus riske, mille tasandamiseks on võimalik midagi ette võtta? Või ehk on rühmi, kelle kaitseks tasub juba praegu selgeid sihte seada? Ambitsioonikamaid võivad selliselt sõnastatud pildid innustada kaasa mõtlema nendega, kes teadvustavad trendide ja megatrendide inimtekkelist iseloomu, ning küsima, mida saab teha, et suunata mõnda neist trendidest ennast või vähemasti mõnda nende mõjudest.
Uus, trende koondav ja süstematiseeriv toekas töövahend on selles hea ja tunnustust väärt teenäitaja, mille poole tasub ehk isegi iga mõne aja tagant uue pilguga tagasi pöörduda.
Triin Roosalu
Tallinna Ülikooli ühiskonnateaduste instituudi sotsioloogia dotsent
Loe lähemaltSulge
