21. sajand kui maailma elanike arvu stabiliseerumise sajand, rände sajand ja vananemise sajand
21. sajand rahvastiku vaates on maailma elanike arvu stabiliseerumise sajand, rände sajand ja vananemise sajand. Maailma rahvastik 21. sajandil küll kasvab, kuid kasvutempo on aeglustuv. ÜRO rahvastikudivisjoni prognoosi keskmise variandi kohaselt suureneb Maa praegune 7,8 miljardi suurune elanikkond aastaks 2050 ligikaudu 9,7 miljardi inimeseni ja stabiliseerub aastaks 2100 ligikaudu 10,9 miljardi inimese juures. See tähendab, et maailma elanike arv kasvab igal aastal 30 Eesti riigi jagu.
Prognoositav Maa elanike arv sõltub peamiselt sündimusest, sest rändel puudub globaalses vaates mõju rahvaarvu muutusele ning suured muutused eluea pikenemises on suuremas osas maailma riikides juba toimunud. Sündimuse erinevused maailma riikide vahel on suuremad kui erinevused oodatavas elueas, mõjutades põhitegurina ka Maa rahvaarvu prognoose. Kõrge sündimuse stsenaariumi kohaselt võib maailma elanikkond kasvada 2100. aastaks 16 miljardi inimeseni. Madala sündimuse stsenaariumi korral võib maailma elanike arvu tipp olla 21. sajandi keskel ning kahaneda 2100. aastaks 7 miljardi inimeseni. Kui kõrge sündimuse stsenaarium ei ole kuigi realistlik, arvestades sündimuse kiiret langust maailmas, siis sündimuse keskmisest kiiremat vähenemist ei saa välistada.
Kõik ÜRO rahvastikuprognoosi stsenaariumid eeldavad sündimuse langust, lihtsalt languse kiirus erineb. Iga naine sünnitab täna keskmiselt vähem lapsi kui eile ja homme vähem lapsi kui täna. Maailma rahvastiku kasvu põhjustab aga asjaolu, et pereealiste inimeste arv kasvab varasema kõrge sündimuse tõttu. Seega iseloomustab maailma elanikkonda käesoleval sajandil kaks esmapilgul vastandlikku muutust: inimeste arv kasvab, kuid keskmine pere suurus muutub järjest väiksemaks. See tähendab, et nii vanematel kui ka riikidel on iga lapse jaoks keskeltläbi rohkem aega, tähelepanu ja raha, mis suure tõenäosusega tagab haridustaseme kiire kasvu kogu maailmas. Kui vaadata inimarengu indeksi muutust maailma riikides, siis näeme juba suundumist ühtlustumisele. See on eelkõige tingitud oodatava eluea ja haridustaseme erinevuste vähenemisest riikide vahel. Pikemas perspektiivis annavad muutused sündimuses ja haridustasemes positiivse tõuke erinevuste vähenemisele ka indeksi kolmandas komponendis ehk riikide jõukuses.
Kui maailma elanike arv kasvab tõenäoliselt kogu 21. sajandi vältel, siis kolme peamist vanuserühma — lapsi, tööealisi ja eakaid — ootavad ees erisuunalised muutused. ÜRO rahvastikuprognoosi keskmise stsenaariumi korral on kuni 14- aastaste laste arv maailmas just praegu stabiliseerumas, millele järgneb sajandi lõpuosas juba kahanemine. Kõige aktiivsemalt rändavad 15–24-aastased noored ning seda nii riikide vahel kui ka sees (linnastumine). Sellises peamises rändeeas noorte arv maailmas kasvab kuni aastani 2050 ja stabiliseerub siis sajandi lõpuni. 21. sajand on seetõttu rände sajand ning oodata võib jätkuvalt ulatuslikku rahvastiku ümberpaiknemist nii riikide vahel kui ka sees. Riikidevaheline ränne ei pruugi olla aga sama jääva olemusega, kui see seni on olnud. Juhul kui praegustes väljaränderiikides väheneb kõigepealt sündimus ning seejärel ajalise nihkega paraneb oluliselt inimeste haridustase ja jõukus, võib arvata, et märksa enam on tagasirändajaid ja teisi ajutise riikidevahelisi rände liike, sh õpirännet.
Tööealiste inimeste arv stabiliseerub samuti märksa varem kui maailma elanike arv tervikuna, ÜRO keskmise prognoosistsenaariumi korral pärast aastat 2050. Juhul kui sündimus langeb keskmisest kiiremini, võib ka tööealiste inimeste arv stabiliseeruda varem. Nii näitavad demograafilised protsessid, et töökäte arvule üles ehitatud majanduse strateegiad on rajatud väga haprale alusele. Noorte ja tööealiste inimeste arvu stabiliseerudes ja vähenedes võistlus inimeste pärast järjest suureneb ning võistlustulle asuvate riikide nimekiri pikeneb. USA ja Euroopa kõrvale astub varem või hiljem Hiina ja siis riburada ka teised riigid. Loodetavasti kasvab sellisest riikide- vahelisest konkurentsist inimeste pärast kasu inimestele endile, andes võimaluse oma tööaega senisest kallimalt müüa. Teisalt tiivustab noorte ja tööealiste inimeste arvu kasvu lõppemine ettevõtete tasandil innovatsioone, sest senisel hulgal inimesi ei ole võimalik enam tulevikus palgata. Konkurents inimeste pärast viib struktuursete muutusteni majanduses ja tööturul. Ettevõtted ja sektorid, mis on konkurentsis inimeste pärast edukamad, kasvavad, samas kui ettevõtted, kes selles konkurentsis alla jäävad, hääbuvad.
Kui laste, noorte ja tööealiste inimeste arv 21. sajandil stabiliseerub, siis eakate inimeste arv mitte lihtsalt ei kasva, vaid kasv saab juba praegusest olema eksponentsiaalne. Veelgi enam, kõik ÜRO prognoosi stsenaariumid näitavad 65-aastaste ja vanemate puhul väga sarnast muutust ehk kõige kindlamad saame olla selles, et 21. sajand on Maa elanikkonna kiire vananemise sajand. Kui veel 2010. aastal oli 65-aastaseid ja vanemaid inimesi maailmas 0,5 miljardit, siis 2050. aastaks see arv kolme- ja 2100. aastaks viiekordistub. Mida see tähendab pensionisüsteemidele? Juhul kui konkurents inimeste pärast aitab suurendada jõukust ja selle kaudu maksutulu ning kui kasvavad tervelt elatud aastate arv ja pensionile jäämise iga, võib sättida kõik panused senisele pensionisüsteemile. Kui need eeldused aga paika ei pea, ei saa praeguste lahenduste toimimisele 21. sajandi teise poole maailmas loota.
Tiit Tammaru
Tartu Ülikooli inimgeograafia ja regionaalplaneerimise õppetooli juhataja, linna- ja rahvastikugeograafia professor
Loe lähemaltSulge