Rahvastikumuutused suunavad arengut

Loe lisaks Tiit Tammaru saatesõna rahvastikumuutuse megatrendile OSKA trendikaartide lühiülevaatest: lk 42-43 “21. sajand kui maailma elanike arvu stabiliseerumise sajand, rände sajand ja vananemise sajand”.

1. Maailma rahvastiku prognoositav kasv on 7,7 mld-lt 2019. aastal 9,7 mld-ni aastaks 2050. See mõjutab laialdaselt globaalset julgeolekut, linnastumist, riikidevahelist rännet, energia tarbimist, sotsiaalseid ja majanduslikke arengusuundumusi, elukeskkonda ning paljusid muid valdkondi. Mõjud ei jagune ühtlaselt ning osa maailmajagude ja riikide jaoks on muutused suuremad kui teiste jaoks. (United Nations, 2019a [1]; Arenguseire Keskus, 2020b [2])
2. Kõige kiiremini kasvab rahvastik Aafrikas. Aasia rahvaarv stabiliseerub sajandi keskpaigaks ja sealt edasi hakkab vähenema. Hiinal tekivad demograafilised probleemid juba varem, mida mh võimendas praeguseks lõpetatud ühe lapse poliitika. (ILO, 2019a [3]; Eamets, 2018 [4]) Aastal 2030 on Aafrika ja Aasia koduks ligi kolmveerandile maailma tööealisest elanikkonnast (Demographic changes…, 2015 [5]).
3. Ressursiprobleemid ja kliimamuutus, konfliktid ja peamises rändeeas inimeste arvu kasv vähem jõukates riikides ning elatustasemete jätkuvalt suur erinevus võrreldes jõukate riikidega toetavad jätkuvat rännet arenenud riikide suunas (Eamets jt, 2018 [6]).
4. Väljaspool sünniriiki elavate inimeste arv on aasta-aastalt kasvanud: 2019. aastal elas väljaspool sünniriiki 272 mln inimest. (Suurimad rändekoridorid on arengumaadest arenenud riikidesse, nagu USA, Prantsusmaa, Venemaa Föderatsioon, Araabia Ühendemiraadid ja Saudi Araabia.) (International Organization for Migration, 2019 [7])
5. Maailmas on üha enam ka lühiajalist töötamist ja õppimist väljaspool kodumaad. OECD hinnangul keskenduvad sisserände tööturumõju uuringud sageli püsirände uurimisele (alalised sisserändajad), kuid märkimisväärset mõju võib tööturule avaldada ka ajutine ränne (sh ajutine töötamine, õpiränne). Näiteks kahekümnest vaadeldud OECD riigist kuues lisas ajutine ränne residentide tööhõivele juurde 2% või rohkem (nt Luxembourg, Šveits). Ajutine tööränne panustab enim ehitus- ja tootmissektorisse. (OECD, 2019d [8])
6. Tärkavate majanduste osakaal maailmamajanduses kasvab, tekivad uued riigipiire ületavad ettevõtluse ökosüsteemid ja sellega seotud uued rändemustrid ehk suureneb klastrite ja võrgustike osatähtsus äris (Eamets jt, 2018 [9]).
7. Mida edukam on riik, seda atraktiivsem on see ka sisserändajatele. Eesti on muutunud väljarände riigist sisserände riigiks. Senisest rohkem on tagasi tulema hakanud meie oma kodanikud, kes pärast EL-iga ühinemist massiliselt Eestist lahkusid. (Eamets jt, 2018 [10]) Kui Eestist väljarändajate seas on ülekaalus teistesse EL-i liikmesriikidesse, eelkõige Soome läinud inimesed, siis sisserändajate seas moodustavad lisaks EL-i liikmesriikidest naasnud tagasirändajatele suure osa ka kolmandatest riikidest, eelkõige Venemaalt, Ukrainast ja Valgevenest tulnud inimesed (Anniste, 2018a [11]).
8. Elanikkond vananeb pea kõikjal maailmas, eriti aga arenenud riikides, sh Eestis (United Nations, 2019a [12]; Eamets jt, 2018 [13]). EL-is oli 2020. aasta seisuga iga 65-aastase ja vanema inimese kohta keskmiselt kolm tööealist elanikku (15–64 a) ning prognoositakse, et aastaks 2100 on neid juba alla kahe (Eurostat. Old-age-dependency ratio… [14]; Old-age dependency…, 2020 [15]).
9. Tööturg muutub eripalgelisemaks ja suureneb tööturu paindlikkus. Kasvab väljaspool kodumaad nii alaliselt kui ka ajutiselt elavate inimeste arv. (Eamets jt, 2018 [16])
10. Inimeste elu- ja tööiga pikenevad ning järjest enam töötavad koos eri põlvkonnad (PwC, 2018b [17]; European Political Strategy Centre, 2019 [18]; Eamets, 2018 [19]; Demographic changes…, 2015 [20]).
11. Kui Euroopa hõbemajandus (üle 50-aastastega seotud majandustegevus) oleks võrreldav suveräänse riigiga, oleks see suuruselt kolmas majandus maailmas, jäädes maha ainult USA-st ja Hiinast. Hõbemajanduse osakaal kasvab. On ennustatud, et aastaks 2025 ulatub Euroopa hõbemajanduse panus SKP-sse 6,4 triljoni euro ja 88 mln töökohani. (Technopolis|group ja Oxford Economics, 2018 [21])
12. Aktiivne vananemine hea tervise juures võimaldab inimestel kauem töötada, rohkem reisida, omandada uusi teadmisi. Uued tehnoloogiad (nt targa kodu lahendused, veebipõhised terviseteenused ja mobiilsed terviserakendused, hooldusrobotid jm) pakuvad võimalusi pikemaks iseseisvaks toimetulekuks oma kodus. (Technopolis|group ja Oxford Economics, 2018 [22])
13. ÜRO prognoosib, et aastaks 2030 elab kaks kolmandikku maailma rahvastikust (4,9 mld) linnades, seejuures suurem osa ehk umbes kolmandik elab keskmise suurusega linnades (alla 1 mln elaniku) (European Strategy and Policy Analysis System, 2019 [23]; PwC, 2018b [24]).
14. Vaatamata sellele, et COVID-19 pandeemia algusperioodi prognoosides ennustati tööhõive olulist vähenemist tulevikus (Euroopa Komisjon, 2020c [25]), on veel vara öelda, kas COVID-19 kriis muudab pikaajalisi prognoose. Sõltuvalt viiruse levikust võib see veelgi vähendada inimeste aktiivsust tööturul. Eelkõige noorte töötuse vastu võitlemine ja rohkemate inimeste tööturule meelitamine muutub seetõttu veelgi pakilisemaks proovikiviks. (Euroopa Komisjon, 2020e [26])
15. Suureneb surve madalama kvalifikatsiooniga töötajatele (nt nulltööajaga töölepingud, alahõivatus). Kõrgelt kvalifitseeritud töötajatel on töölepingu läbirääkimisvõime suurem ning tööturg võib seetõttu jätkuvalt polariseeruda. (Eamets, 2018 [27]) Selle tulemusena kasvab sissetulekute ebavõrdsus, mis kandub teistesse eluvaldkondadesse (haridus, eluase, vaba aeg jne) (Eamets jt, 2018 [28]).
16. Nii Y- kui ka Z-põlvkonna vaated maailmale on COVID-19 kriisist taastumisel ja majanduse arendamisel ülisuure tähtsusega. Tööandjad peaksid arendama nende põlvkondadega dialoogi ning püüdma mõista, millised on nende mured ja püüdlused. Keskkonna jätkusuutlikkuse ja kliimamuutuse teemadega tegelemine, kogukonnategevuste toetamine, ebavõrdsuse vähendamine, sotsiaalne vastutustundlikkus ning ka vaimse tervise hoidmine on teemad, mis lähevad uute põlvkondade töötajatele väga korda. (Deloitte, 2020 [29])
17. Eesti on aastaid olnud n-ö väljaränderiik, kus riigist on lahkunud märksa rohkem inimesi kui siia tulnud. Alates 2015. aastast on toimunud suured muutused Eesti välisrändes ning sellest ajast alates on välisrände saldo püsinud positiivne. Arvestades viimase aastakümne sisserände järkjärgulist kasvamist Euroopasse ja Eestisse, aina kasvavat muret töötajate puuduse üle ka Eestis ning asjaolu, et peamises väljarändeeas põlvkond Eestis on varasemast väiksem, ei ole väga tõenäoline, et Eesti muutuks lähiajal taas väljaränderiigiks. (Anniste, 2018a [30])
18. Eestil tuleb kujundada tark rändepoliitika, mis ühelt poolt võtab arvesse tööturu ja kõrgkoolide vajadusi, kuid teisalt arvestab ühiskonna lõimumisvõimekusega. Targalt juhitud rändepoliitika aitab ära hoida massilise sisserändega seotud sotsiaalseid probleeme ja vähendab marginaliseerumise, radikaliseerumise ja julgeolekuga seotud riske. (Eamets jt, 2018 [31])

1. Vananeva ja väheneva rahvastikuga ühiskondades, kus inimeste tööiga pikeneb ning ameteid vahetatakse sagedamini, muutub veelgi tähtsamaks inimeste elukestev õpe. Euroopa vajab kõrgelt kvalifitseeritud, hästi koolitatud ja kohanemisvõimelist tööjõudu. Lähiaastatel peavad miljonid eurooplased end täiendama või omandama uusi (kõrgema taseme) oskusi. Vajalike oskustega tööjõu ja talentide meelitamine välismaalt võib samuti aidata tööturu vajadusi rahuldada. (Euroopa Komisjon, 2020e [32]; Puur jt, 2018 [33])
2. Madala haridustasemega inimeste oskuste arendamine on jätkuvalt hädavajalik. EL-is katkestab üle 10% noortest vanuses 18–24 oma haridustee või lõpetab selle väga madala kvalifikatsiooniga. (Euroopa Komisjon, 2020e [34]) Eestis oli selliste noore osakaal 2019. aastal 9,8% (mehed 12,7% ja naised 6,9%) (Haridus- ja Teadusministeerium, 2020 [35]).
3. Toetamist vajab vanemaealiste töötajate oskuste arendamine, kuna eakate inimeste jaoks võib ümberkvalifitseerumine ja uue töökohaga kohanemine olla raskem (ILO, 2017 [36]; OECD, 2019a [37]).
4. Digitaalne revolutsioon ja interneti kiire levik on inimeste elu ja harjumusi väga palju muutnud. Digitaliseerimine võib suurendada tootlikkust ja majanduskasvu, kuid ebaühtlane juurdepääs internetile tekitab digitaalse lõhe, mis on muutumas üheks ebavõrdsuse oluliseks mõõtmeks. Ebapiisavad digioskused, erinevused oskuste tasemes ja ebaühtlane internetiühendus süvendavad lõhet nii inimeste kui ka piirkondade vahel veelgi. (Euroopa Komisjon, 2020e [38])
5. Hõbemajandus loob uusi kõrgema oskustasemega töökohti (nt meditsiini- ja hooldusteenuste integreeritud lahenduste ning tervisetehnoloogiate arendamine, hooldusrobotite arendus, targa kodu rakenduste loomine jne). Samuti pakub hõbemajandus võimalusi madalama kvalifikatsiooniga töötajate ümberõppeks (nt vanemaealiste ja hooldustöötajate digioskuste arendamine tervisetehnoloogiate kasutamiseks jne). (Technopolis|group ja Oxford Economics, 2018 [39])
6. Oskuste puudujäägi probleemi lahendus seisneb inimestesse ja nende oskuste omandamisse investeerimises ning koolitusvõimaluste kättesaadavuse parandamises. Täiendus- ja ümberõppele kaasaaitamine nõuab riikide, ettevõtete, sotsiaalpartnerite ja sidusrühmade koostööd ning investeeringuid nii era- kui ka avalikust sektorist. (Euroopa Komisjon, 2020e [40]) Eakatesõbralikud ülikoolid ja haridusasutused laiemalt saaksid kaasa aidata ka vanemaealiste oskuste täiendamisele ja ümberõppele ning toetada nende karjäärimuutusi (Technopolis|group ja Oxford Economics, 2018 [41]).
7. Kliimaneutraalsele ja digitaalsele majandusele üleminek võib aidata suurendada tootlikkust. Õiglane üleminek on hädavajalik kõigile neile, kes peavad õppima uusi oskusi või vahetama töökohta. Euroopa peab tagama vajalike oskuste, sh rohe- ja digioskuste õpetamise. Enne COVID-19 kriisi oli Euroopas umbes 1 mln vaba digitehnoloogia spetsialisti ametikohta ja 70% ettevõtetest ütles, et nad viivitavad investeeringutega, kuna ei leia õigete oskustega inimesi. Selle põhjuseks on asjaolu, et tervelt 29%-l EL-i elanikest olid 2019. aastal madala taseme digioskused, samas kui 15%-l puudusid need üldse. (Euroopa Komisjon, 2020e [42])
8. Murrangulistel aegadel muutuvad väga oluliseks üld- ehk ülekantavad oskused, mis võimaldavad toime tulla eri valdkondades ja ametialadel. Sellisteks oskusteks on nt kriitiline mõtlemine, (virtuaalsetes) meeskondades töötamise oskus, matemaatiline mõtlemine, empaatiavõime, eri kultuuride tundmine, samuti suhtlemis- ja koostööoskus, loovus, aga ka ettevõtlus- ja juhtimis­oskused ning infotehnoloogia- ja digioskused. (Eamets jt, 2018 [43]; ILO, 2017 [44])
9. Lisaks ülekantavatele oskustele on vaja tagada ka teiste tööturul vajaminevate oskuste arendamine. Tähelepanu pööramine nii kutseõppesüsteemi arendamisele kui ka STEAM- (ingl) ehk MATIK-ainete (matemaatika, teadus, tehnoloogia, inseneeria, kunstid) õpetamisele võivad tuleviku innovatsioonivaldkondadele oluliselt kaasa aidata. (ILO, 2017 [45])
10. Uued organisatsioonid on üha mitmekultuurilisemad, kus sageli toimub suhtlus üle riigipiiride ning kus töötavad spetsialistid maailma eri riikidest (ILO, 2019a [46]). Hea keeleoskus muutub tööks vajalikuks baastingimuseks. Tähtsamaks muutub eri kultuuride tundmine ja hea suhtlemis­oskus. Tööd tehakse vahelduvates ja mitmekülgsetes meeskondades, sageli ka virtuaalsete või hübriidtiimidena. Järjest rohkem tuleb tähelepanu pöörata mitmekultuurilise töökeskkonna ja organisatsiooni sisekommunikatsiooni kujundamisele ning personaalsele lähenemisele töötajatele. (Rosenblad jt, 2018 [47])
11. Arvestades üha kasvavat töörännet, muutub järjest olulisemaks probleemiks sisserändajate oskuste tunnustamine ning sisuka ja oskustele vastava töö võimaldamine. Hõiveprogrammid, mille eesmärk on madala kvalifikatsiooniga töökohtade täitmine, peaksid muu hulgas aitama tagada inimestele normaalsed töö- ja elamistingimused. (ILO, 2016 [48])

1. Maailma rahvastiku suuruse ja struktuuri määravad ära sündimus ja suremus, riikide puhul on märkimisväärseks mõjuteguriks ka ränne (United Nations, 2019a [49]). Eestis on loomulik iive ehk sündide ja surmade vahe jätkuvalt negatiivne. 2020. aastal suri 2602 inimest rohkem kui sündis (sündimuse üldkordaja 1000 elaniku kohta oli 9,9 ning suremuse üldkordaja 11,9). Rahvaarv on alates 2015. aastast kasvanud rände toel, kuid see suurendab peamiselt meeste arvu, samas kui naiste arv väheneb aasta-aastalt (Statistikaamet. Ränne haldusüksuse või… [50]).
2. Peaaegu pool kogu maailma rahavastikust elab riigis või piirkonnas, kus sündimus naise kohta kogu elu jooksul ehk summaarne sündimuskordaja on alla 2,1 ehk alla rahvastiku taastootmise taset (United Nations, 2019a [51]). Eestis on sündimus kogu taasiseseisvuse ajal olnud taastetasemest tunduvalt väiksem. Eesti summaarne sündimuskordaja 2020. aastal oli 1,58 (Statistikaamet. Sündimuse näitajad. [52]).
3. Paljusid maailma riike iseloomustab ulatuslik sisseränne. Aastatel 2010–2020 ületas positiivne rändesaldo 200 000 inimese piiri 36 riigis või piirkonnas, seejuures 14 riigis on see üle 1 mln (nt Jordaania, Liibanon, Türgi). (United Nations, 2019a [53])
4. Üha enam avaldavad inimeste liikumisele mõju keskkonna- ja kliimamuutused. 2018. ja 2019. aastal toimusid äärmuslike ilmastikutingimuste tõttu suured inimeste ümberasustamised nt Mosambiigis, Filipiinidel, Hiinas, Indias ja Ameerika Ühendriikides. (International Organization for Migration, 2019 [54])
5. Suurenevad konfliktid piiratud loodusressursside tõttu, millel on mõju maailmaturu hindadele. Kliimamuutused ja ressursside piiratus võivad tuua kaasa rahutused, kodusõjad ja vallutused. Erinevad keskkonnamuutused, nagu puhtale veele juurdepääsu puudumine, kõrbestumine või maailmamere taseme tõus, tekitavad ulatuslikke kliimapõgenike voogusid. (Eamets, 2018 [55])
6. Juhul kui kliimameetmeid ei asuta võtma, võib Maailmapanga andmetel 2050. aastaks kuni 143 mln Sahara-taguses Aafrikas, Lõuna-Aasias ja Ladina-Ameerikas asuvat inimest olla sunnitud kliimamuutuse avalduma hakkavate mõjude tõttu oma riigis ümber asuma. (Rigaud jt, 2018 [56])
7. Tänapäevane tehnoloogia võib muuta linnapiirkonnad märkimisväärselt puhtamateks, turvalisemateks ja tõhusamateks keskkondadeks, nn nutikateks linnadeks, kuid see eeldab, et linnas on olemas soov muutusteks ja ressursid muutuste elluviimiseks (European Strategy and Policy Analysis System, 2019 [57]).
8. Ebavõrdsuse ja segregatsiooni tase on kõrgem madalama sissetulekuga riikide linnades, kuid selle kasv on kiirem kõrgema sissetulekuga riikide linnades. Paljudes linnades on tööjõud n-ö professionaliseerumas ehk kõrgema sissetulekuga spetsialistide osakaal tööjõu struktuuris kasvab ning ühtlasi kasvab ka kõrgemasse sotsiaalmajanduslikku gruppi kuuluvate inimeste osakaal. (Urban Socio-Economic…, 2021 [58])