Üleilmastumise uued trendid
Traditsiooniliselt on erialases kirjanduses rõhutatud üleilmastumise positiivseid aspekte ehk kuidas inimeste ja kaupade liikumine võimaldab riikidel paremini spetsialiseeruda, globaalsed väärtusahelad muudavad tootmise efektiivsemaks, vabakaubandus suurendab rahvusvaheliste kaupade kättesaadavust, kasvab inimeste mobiilsus jne. Globaliseerumise positiivse tulemusena tuuakse välja riikide elatustaseme tõus, uute töökohtade teke, rikastav kultuurikogemus, suurem teenuste ja kaupade valik ja kokkuvõttes heaolu kasv. Tõsi, positiivse küljega on alati kaasas käinud ka kolmanda maailma riikide tööjõu ekspluateerimise teema, keskkonna mittesäästlik kasutamine, sotsiaalse polariseerumise probleemid ning sellest välja kasvavad äärmuslikud poliitilised liikumised. Samas on positiivne pool üldjuhul alati üles kaalunud negatiivse poole. Ütleme, et see on n-ö traditsiooniline vaade üleilmastumisele.
Praegu tuleb tõdeda, et viimase aastakümne arengusuundumused on toonud välja täiesti uusi trende, mis viitavad kohati isegi deglobaliseerumisele ehk üleilmastumise vastandprotsessidele. Ajatelge vaadates võib alustada kiiresti muutuvast geopoliitilisest olukorrast, kus suurriikide tegutsemine on muutnud arusaamu Teise maailmasõja järgsest riikide geograafilisest ja poliitilisest terviklikkusest (Ida-Ukraina ja Krimm, samuti Iraak ja Süüria). Oluliselt on kasvanud relvastatud konfliktide arv. Vastavalt Uppsala relvastatud konfliktide andmebaasile toimus 2020. aastal üle maailma 56 relvastatud konflikti, nende seas 8 klassifitseerus sõjaks, 2018. aastal raporteeriti 6 sõjast ja aastatel 2000–2010 oli keskmine relvastatud konfliktide arv vahemikus 30–35. Maailm on muutunud ebastabiilsemaks, vähem etteaimatavaks, kasvab võitlus üha kahanevate loodusressursside pärast.
Geopoliitilist ebastabiilsust suurendas lisaks Venemaale ka USA suhteliselt ettearvamatu julgeoleku ja kaubanduspoliitika president Donald Trumpi ajal. Nägime protektsionismi kasvu, USA ja Hiina kaubandussõda, bilateraalsete kaubandussuhete aktiveerumist, mitmest olulisest rahvusvahelisest kokkuleppest taandumist jne. EL-i arengu stabiilsust ja koostööd raputas Ühendkuningriigi väljaastumine ning ega me praegu päris täpselt ei tea, milline on Brexiti pikemaajalisem mõju EL-i pikaajalisele stabiilsusele ja majandussuhetele.
Lisaks poliitilisele ebakindlusele muutuvad ka globaalsed majanduslikud jõujooned. Hiina on selgelt kujunemas maailma suurimaks majanduseks ning lähimate aastakümnete jooksul võtab teise positsiooni sisse India. Tekkinud on uued kaubandus- ja finantskeskused Aasias (Shanghai, Hongkong, Singapur), kuhu koondub järjest rohkem maailma raha ja kaubavahetust. Vana Maailma finantskeskuste osatähtsus väheneb, eriti selgelt ilmneb see tõenäoliselt Londonis, mis Brexiti tõttu lõigati lahti Euroopa finantsmaailmast.
Täiesti uue lehekülje üleilmastumises keeras COVID-19 pandeemia, kus viiruse kartuses keerati maailm sõna otseses mõttes lukku. Katkesid olulised tarneahelad ja inimeste mobiilsus, süvenes protektsionism ja valusasti said pihta majandusharud, mis sõltusid inimeste liikumisest. Riigid keskendusid eelkõige oma koduturu ja kodanike kaitsele ning usalduskriis tabas suhteid isegi selliste riikide vahel, kus koostöö põhines väga pikaajalistel traditsioonidel ja ühisel ajalool (Põhjamaad).
Lisaks eeltoodule suurendab globaalseid riske inimeste, majanduse ja avaliku sektori sõltuvus infotehnoloogia tõrgeteta toimimisest ja küberturvalisuse tasemest. Oleme lugenud küberrünnakutest riikide sotsiaalse kaitse süsteemide, pankade ja taristu- süsteemide vastu.
Kuidas kõik see mõjutab ühiskonnas vajalikke oskusi? Sellised märksõnad nagu paindlikkus, kohanemis- ja õppimisvõime ning valmisolek kiireteks muutusteks iseloomustavad nii indiviidi tasandit, ettevõtteid kui ka avalikku sektorit. Kriisijuhtimine ja sellega seotud pädevused eri tasanditel muutuvad järjest olulisemaks.
Muutuvad ka tarneahelad. Piisab sellest, kui üks väga suur konteinerlaev ennast Suessi kanalis risti pöörab, kui elektroonikatööstuse tarnete tähtajad kasvavad päevadest või nädalatest poole aastani. Kõik see sunnib ettevõtjaid vaatama senisest palju tähelepanelikumalt lähiriikide tööturule, uuesti võivad hinda minna sellised ametid ja oskused, mis me oleme juba mõttes maha kandnud, eeldades, et nagunii tehakse kõik valmis Aasias.
Teisalt on igal mündil ka teine külg ehk deglobaliseerumise ja pandeemia mõjud on märgatavalt kiirendanud majanduse digitaliseerimist, inimeste digioskused on suuresti paranenud, kasvanud on kaugtöö osatähtsus. Paljud muutused on tulnud selleks, et jääda. Rutiinsete ärikohtumiste kandumine veebikeskkonda vähendab keskkonnamõjusid, sest ärireise on vaja teha märksa vähem. Võtmepädevusteks on siin virtuaalse koostöö oskus, virtuaalsete meeskondade juhtimine. Kokkuvõttes määrab inimese edukuse tööturul ära tema võime ennast pidevalt täiendada ja vajaduse korral omandada ka uusi oskusi. Võtmepädevuseks on võime ja tahe õppida üle terve elukaare.
Raul Eamets
Tartu Ülikooli sotsiaalteaduste valdkonna dekaan, makroökonoomika professor
Loe lähemaltSulge
