Üleilmastumine võimendab riske

Üleilmastumise uued trendid

Lae alla

Traditsiooniliselt on erialases kirjanduses rõhutatud üleilmastumise positiivseid aspekte ehk kuidas inimeste ja kaupade liikumine võimaldab riikidel paremini spetsialiseeruda, globaalsed väärtusahelad muudavad tootmise efektiivsemaks, vabakaubandus suurendab rahvusvaheliste kaupade kättesaadavust, kasvab inimeste mobiilsus jne. Globaliseerumise positiivse tulemusena tuuakse välja riikide elatustaseme tõus, uute töökohtade teke, rikastav kultuurikogemus, suurem teenuste ja kaupade valik ja kokkuvõttes heaolu kasv. Tõsi, positiivse küljega on alati kaasas käinud ka kolmanda maailma riikide tööjõu ekspluateerimise teema, keskkonna mittesäästlik kasutamine, sotsiaalse polariseerumise probleemid ning sellest välja kasvavad äärmuslikud poliitilised liikumised. Samas on positiivne pool üldjuhul alati üles kaalunud negatiivse poole. Ütleme, et see on n-ö traditsiooniline vaade üleilmastumisele.

Praegu tuleb tõdeda, et viimase aastakümne arengusuundumused on toonud välja täiesti uusi trende, mis viitavad kohati isegi deglobaliseerumisele ehk üleilmastumise vastandprotsessidele. Ajatelge vaadates võib alustada kiiresti muutuvast geopoliitilisest olukorrast, kus suurriikide tegutsemine on muutnud arusaamu Teise maailmasõja järgsest riikide geograafilisest ja poliitilisest terviklikkusest (Ida-Ukraina ja Krimm, samuti Iraak ja Süüria). Oluliselt on kasvanud relvastatud konfliktide arv. Vastavalt Uppsala relvastatud konfliktide andmebaasile toimus 2020. aastal üle maailma 56 relvastatud konflikti, nende seas 8 klassifitseerus sõjaks, 2018. aastal raporteeriti 6 sõjast ja aastatel 2000–2010 oli keskmine relvastatud konfliktide arv vahemikus 30–35. Maailm on muutunud ebastabiilsemaks, vähem etteaimatavaks, kasvab võitlus üha kahanevate loodusressursside pärast.

Geopoliitilist ebastabiilsust suurendas lisaks Venemaale ka USA suhteliselt ettearvamatu julgeoleku ja kaubanduspoliitika president Donald Trumpi ajal. Nägime protektsionismi kasvu, USA ja Hiina kaubandussõda, bilateraalsete kaubandussuhete aktiveerumist, mitmest olulisest rahvusvahelisest kokkuleppest taandumist jne. EL-i arengu stabiilsust ja koostööd raputas Ühendkuningriigi väljaastumine ning ega me praegu päris täpselt ei tea, milline on Brexiti pikemaajalisem mõju EL-i pikaajalisele stabiilsusele ja majandussuhetele.

Lisaks poliitilisele ebakindlusele muutuvad ka globaalsed majanduslikud jõujooned. Hiina on selgelt kujunemas maailma suurimaks majanduseks ning lähimate aastakümnete jooksul võtab teise positsiooni sisse India. Tekkinud on uued kaubandus- ja finantskeskused Aasias (Shanghai, Hongkong, Singapur), kuhu koondub järjest rohkem maailma raha ja kaubavahetust. Vana Maailma finantskeskuste osatähtsus väheneb, eriti selgelt ilmneb see tõenäoliselt Londonis, mis Brexiti tõttu lõigati lahti Euroopa finantsmaailmast.

Täiesti uue lehekülje üleilmastumises keeras COVID-19 pandeemia, kus viiruse kartuses keerati maailm sõna otseses mõttes lukku. Katkesid olulised tarneahelad ja inimeste mobiilsus, süvenes protektsionism ja valusasti said pihta majandusharud, mis sõltusid inimeste liikumisest. Riigid keskendusid eelkõige oma koduturu ja kodanike kaitsele ning usalduskriis tabas suhteid isegi selliste riikide vahel, kus koostöö põhines väga pikaajalistel traditsioonidel ja ühisel ajalool (Põhjamaad).

Lisaks eeltoodule suurendab globaalseid riske inimeste, majanduse ja avaliku sektori sõltuvus infotehnoloogia tõrgeteta toimimisest ja küberturvalisuse tasemest. Oleme lugenud küberrünnakutest riikide sotsiaalse kaitse süsteemide, pankade ja taristu- süsteemide vastu.

Kuidas kõik see mõjutab ühiskonnas vajalikke oskusi? Sellised märksõnad nagu paindlikkus, kohanemis- ja õppimisvõime ning valmisolek kiireteks muutusteks iseloomustavad nii indiviidi tasandit, ettevõtteid kui ka avalikku sektorit. Kriisijuhtimine ja sellega seotud pädevused eri tasanditel muutuvad järjest olulisemaks.

Muutuvad ka tarneahelad. Piisab sellest, kui üks väga suur konteinerlaev ennast Suessi kanalis risti pöörab, kui elektroonikatööstuse tarnete tähtajad kasvavad päevadest või nädalatest poole aastani. Kõik see sunnib ettevõtjaid vaatama senisest palju tähelepanelikumalt lähiriikide tööturule, uuesti võivad hinda minna sellised ametid ja oskused, mis me oleme juba mõttes maha kandnud, eeldades, et nagunii tehakse kõik valmis Aasias.

Teisalt on igal mündil ka teine külg ehk deglobaliseerumise ja pandeemia mõjud on märgatavalt kiirendanud majanduse digitaliseerimist, inimeste digioskused on suuresti paranenud, kasvanud on kaugtöö osatähtsus. Paljud muutused on tulnud selleks, et jääda. Rutiinsete ärikohtumiste kandumine veebikeskkonda vähendab keskkonnamõjusid, sest ärireise on vaja teha märksa vähem. Võtmepädevusteks on siin virtuaalse koostöö oskus, virtuaalsete meeskondade juhtimine. Kokkuvõttes määrab inimese edukuse tööturul ära tema võime ennast pidevalt täiendada ja vajaduse korral omandada ka uusi oskusi. Võtmepädevuseks on võime ja tahe õppida üle terve elukaare.

Raul Eamets
Tartu Ülikooli sotsiaalteaduste valdkonna dekaan, makroökonoomika professor

Loe lähemaltSulge

Megatrendi mõjutöökohtadele

Lae alla

  1. Arenenud majandusega riikides on üleilmastumine suurendanud riigisisest ebavõrdsust, viies madala kvalifikatsiooniga töökohad kõrge tootlikkusega sektoritest arengu- ja tärkava majandusega riikidesse. Arengumaade majanduskasvuga on, vaatamata vaesuse kahanemisele ning lõhe vähenemisele arenenud majandusega riikidega, kaasnenud ebavõrdsuse märkimisväärne suurenemine. (World Economic Forum, 2019 [1])
  2. Inimeste kasvav majanduslik ebavõrdsus on olnud hüperglobaliseerumise (1990. aastate lõpus alanud üleilmastumise kiire ja ulatuslik kasv) kaasmõjuks ning COVID‑19 pandeemia on seda veelgi süvendanud (Titievskaia jt, 2020 [2]).
  3. Üleilmastumine avaldab mõju ka keskklassi sissetulekutele. On leitud, et sarnaselt viiendiku kõige vaesemate inimeste sissetulekute kahanemisega, vähendab üleilmastumine ka keskklassi sissetulekute osa. 20% rikkaimate inimeste sissetulek üleilmastumise tulemusena kasvab. (Sturm jt, 2019 [3])
  4. Maailmas kujunenud ebavõrdsus nii tervishoiu, hariduse, finantsstabiilsuse kui ka tehnoloogia vallas on muutnud osa riike ja ühiskonnarühmi COVID-19 kriisi mõjude suhtes ebaproportsio­naalselt haavatavaks. See on võimendanud riiklikult suunatud tegevuskavade esile kerkimist majanduskahjudega võitlemiseks ning ühiskonnarühmade sidususe ja tehnoloogiliste ümber­korralduste toetamiseks. Äriettevõtete vaatenurgast võib see aga tähendada arenenud majanduste paigalseisu ning arenguriikide ärivõimaluste väiksemat ärakasutamist, turuaktiivsuse vähenemist, suur- ja väikeettevõtete vaheliste lõhede suurenemist, väikeettevõtete pankrotte ning ebavõrdsuse süvenemist. (World Economic Forum, 2021c [4])
  5. Paljud eksperdid toovad välja, et COVID-19 kriis on käivitanud deglobaliseerumise laine. Üleilmse koostöö vähenemise tagajärgedena nähakse töötuse kasvu ja turgude suurenevat ebastabiilsust, digitaalse lõhe kasvu ning üleilmse sotsiaalse suhtlemise (eelkõige turismi ja rände) häirumist. (Titievskaia jt, 2020 [5]; World Economic Forum, 2021c [6])
  6. Riikide suurenenud protektsionism võib tugevdada isemajandamist ning aitab säilitada kodumaiseid töökohti, kuid kasvatab ka ebakindlust ning suurendab ärikulusid (World Economic Forum, 2021c [7]; Laudicina ja Peterson, 2020 [8]).
  7. Mõnel pool võivad riikliku toimetuleku seisukohalt kriitilise tähtsusega majandusvaldkondade ettevõtted olla silmitsi sundvõõrandamise, riigistamise või riigi osaluse suurendamise ettepanekutega. Samuti võib suureneda surve tarneahelate tagasitoomisele (onshoring) ning töökohtade koduriiki toomisele. (World Economic Forum, 2021c [9])
  8. Levinud on ka seisukoht, et vaatamata rahvusvahelise majanduse üleilmastumise aeglustumisele, on üleilmastumine lihtsalt muutmas oma vormi. Uus, „õhem“ mudel jätab riikidele rohkem võimalusi kodumaistele sotsiaalsetele teemadele keskendumiseks. (Titievskaia jt, 2020 [10]) Niinimetatud hajutatud globaliseerumine on vähem Hiina-keskne. Digitaalne üleilmastumine jätkub, kuid füüsiline (s.o kaupade ja inimeste liikumine) väheneb. (Arenguseire Keskus, 2020b [11])
  9. COVID-19 on kiirendanud neljandat tööstusrevolutsiooni, laiendades inimestevahelise suhtluse, e‑kaubanduse, veebipõhise õppe ja kaugtöö digitaliseerimist (World Economic Forum, 2021c [12]).
  10. Digitaalsed ökosüsteemid teevad ettevõtlusega alustamise ja globaalsetele turgudele jõudmise lihtsamaks, kuid loovad ka digiplatvormidest sõltuvuses olevaid ettevõtjaid, kelle võimalused on piiratud vaid nendesamade platvormide poolt pakutud lahendustest (Arenguseire Keskus, 2020c [13]; Cutolo ja Kenney, 2019 [14]).
  11. COVID-19 on eriti rängalt mõjutanud noorte ja väheste oskustega töötajate, aga ka töötavate lapsevanemate ning eriti naiste olukorda tööjõuturul. Paljud neist töötavad teenindussektoris – eelkõige toitlustuses, majutuses, kaubanduses. (World Economic Forum, 2021c [15]; Laudicina ja Peterson, 2020 [16])

Loe lähemaltSulge

Megatrendi mõjuoskustele

Lae alla

  1. Globaalsete väärtusahelate kujundamisel muutub tööjõukuludest tähtsamaks vajalike oskustega tööjõu kättesaadavus, taristu kvaliteet ja tarbijaturu lähedus. Kvalifitseeritud tööjõu hankimine muutub järjest rahvusvahelisemaks. (ILO, 2019a [17])
  2. Innovatsioon ja uued ideed on võtmetegurid järgmiste juhtivate majanduste arenemisel ning haridus on selle võtme-eeldus (European Strategy and Policy Analysis System, 2019 [18]).
  3. Tehnoloogia areng, muutused majandusstruktuuris ja üleilmastumine mõjutavad nii töökohti kui ka oskuste vajadust. Tuleviku ametialade ja oskuste vajadust suunavad nii „digitaalsed“ kui ka „inimlikud“ faktorid. (World Economic Forum, 2020a [19]) Ümberõpe ja töötajate koolitamine muutuvad prioriteetseks. Arvestades COVID‑19 kriisi ebasoodsat mõju vähemustele, õpilastele, värsketele koolilõpetajatele, madala kvalifikatsiooniga töötajatele, näeme järjest enam ettevõtete initsiatiivi edendada ümberõpet, kas siis iseseisvalt või koostöös valitsustega. (Laudicina ja Peterson, 2020 [20])
  4. Tehnoloogia on põhjustanud ebavõrdsuse süvenemist, vähendades nõudlust madalama kvalifikatsiooniga töökohtade järele ning pakkudes ebaproportsionaalselt suuremat tasu kõrgema kvalifikatsiooniga töökohtadel. Tasakaalu leidmine tehnoloogia integreerimise ja inimkapitali investeerimise vahel on tootlikkuse tõstmise seisukohalt oluline. (World Economic Forum, 2019 [21])
  5. Maailma Majandusfoorum toob COVID-19 mõju ühe riskina esile noorte põlvkonna pettumuse halvenenud töö- ja haridusvõimaluste üle. Osaliselt on selles põlvkonnas ka veel kümnenditaguses finantskriisis pihta saanuid. Digitaalne lõhe ja võimalik uus nn „kadunud põlvkond“ panevad sotsiaalse sidususe proovile. Lihtsamad, tüüpilised tööturule sisenemise ametikohad nõuavad kümne aasta taguse ajaga võrreldes järjest rohkem ja keerukamaid oskusi. Samal ajal on selliseid töökohti jäänud vähemaks ka suureneva automatiseerimise tõttu. (World Economic Forum, 2021c [22])
  6. COVID-19 pandeemia leviku piiramiseks rakendatud koolide sulgemine võib põhjustada vähemalt ühe semestri jagu mahajäämust hariduse omandamises. Sarnaselt töölt puudumisega võib see avaldada mõju ka edasisele õppeedukusele, suurendada koolist väljalangevust ja soodustada riskantsemat tervisekäitumist. (World Economic Forum, 2021c [23])

Loe lähemaltSulge

Megatrendi mõjuühiskonnale, majandusele, haridusele

Lae alla

  1. On seisukohti, et globaliseerumise ja regionaliseerumise vastandumine on lihtsustatud käsitlus. Globaliseerumine on väga mitmetahuline (Savina jt, 2019 [24]) ning viimase paarikümne aasta jooksul on globaliseerumine ja regionaliseerumine käinud tihtipeale käsikäes. Regionaliseerumine on olnud pigem globaliseerumise ehituskivi kui komistuskivi. (Arenguseire Keskus, 2020b [25]) Ka COVID-19 kriisi poolt võimendunud tarneahelate tagasitoomine kodupiirkonda või tarbijaturgudele lähemale võib globaliseerumist mitmekesistada.
  2. Praegune geopoliitiline kontekst on võrreldes eelmise majanduskriisi algusega 2007. aasta lõpus ja 2008. aasta alguses palju keerulisem. Rahvusvahelises poliitikas on hulk ummikseise, kaubandus- ja geopoliitilised pinged kasvatavad ebakindlust ning see pidurdab investeeringuid ja suurendab tarneahelate katkemise riske. (World Economic Forum, 2019 [26])
  3. Aastakümneid fookuses olnud majanduskasv on olnud globaliseerumise üks kaalukatest hoobadest. Ilma tähelepanuta selle kaasavaks ning keskkonna suhtes jätkusuutlikuks muutmisele toob see aga inimkonna ja meie planeedi jaoks karme tagajärgi. Sellel on oma osa nii kliimamuutuse süvenemises kui ka ebavõrdsuse kasvamises. (World Economic Forum, 2019 [27])
  4. COVID-19 pandeemiaga võitlemiseks rakendatud sammud on põhjustanud uusi riikidesiseseid ja geopoliitilisi pingeid, mis ohustavad stabiilsust (World Economic Forum, 2021c [28]).
  5. Globaalsete jõujoonte muutustes ja maailmakorralduses on digivaldkond olnud teistsugune kui muud valdkonnad – riikide ja korporatsioonide mitmepoolsete kokkulepete ja praktikate ulatus on olnud palju piiratum võrdluses näiteks rahvusvahelise kaubanduse või inimõiguste teemadega. Digitehnoloogiate valitsemine toimus aastakümneid alt-üles-põhimõttel ning oli peamiselt sõltuvuses erasektori kehtestatud reeglitest ja USA ühepoolsetest sammudest. (Arenguseire Keskus, 2020c [29])
  6. Lisaks Hiinale on ka hulk teisi riike (nt Venemaa) üha enam sekkumas digitaalsetesse ökosüstee­midesse, püüdes ohje enda kätte haarata nii rahvuslikul kui ka globaalsel tasandil (Arenguseire Keskus, 2020c [30]).
  7. Maailma Majandusfoorum toob välja, et enamikus riikides ei ole tehnoloogiaala valitsemine ja regulatsioonid tehnoloogilise innovatsiooniga sammu pidanud, sh kõige suuremates ja uuendusmeelsemates. Riikide ülesanne on kontrollida ja leevendada tehnoloogilise arenguga kaasnevat soovimatut kahjulikku mõju (oskuste lõhe suurenemine, turu kontsentratsioon, andmekaitseprobleemid, küberrünnakud jne), mis eeldab asjakohaste regulatsioonide rakendamist ja kaitsemeetmete võtmist. Tehnoloogiaala valitsemise mahajäämus võib suurendada globaalsete digiplatvormide mõjuvõimu. (World Economic Forum, 2019 [31])

Loe lähemaltSulge

Allikad

    1. 21. 26. 27. 31. World Economic Forum (2019). The Global Competitiveness Report 2019. Schwab, K. (toim.). Geneva: WEF. Kasutatud 12.06.2021, http://www3.weforum.org/docs/WEF_TheGlobalCompetitivenessReport2019.pdf

    2. 5. 10. Titievskaia, J., Kononenko, V., Navarra, C., Stamegna, C., Zumer, K. (2020). Slowing down or changing track? Understanding the dynamics of "Slowbalisation". Brussels: European Union. doi:10.2861/914072

    3. Sturm, J.-E., Pleninger, R., de Haan, J. (2019). The “Forgotten” Middle Class: An Analysis of the Effects of Globalisation. KOF Working Papers, No. 466, December. KOF Swiss Economic Institute, ETH Zurich. https://doi.org/10.3929/ethz-b-000383388

    4. 6. 7. 9. 12. 15. 22. 23. 28. World Economic Forum (2021c). The Global Risks Report 2021, 16th Edition. Geneva: WEF. Kasutatud 31.03.2021, http://www3.weforum.org/docs/WEF_The_Global_Risks_Report_2021.pdf

    8. 16. 20. Laudicina, P., Peterson, E. (2020). The great shakeout. Global trends 2020-2025. KEARNEY Global Business Policy Council. Kasutatud 15.04.2021, https://www.kearney.com/web/global-business-policy-council/global-trends

    11. 25. Arenguseire Keskus (2020b). Globaalsed jõujooned 2035. Stsenaariumid ja tähendus Eesti jaoks. Tallinn: Arenguseire Keskus. Kasutatud 31.03.2021, https://www.riigikogu.ee/wpcms/wp-content/uploads/2020/02/2020_globaalsed-joujooned_aruanne.pdf

    13. 29. 30. Arenguseire Keskus (2020c). Globaalsed jõujooned 2035. Teise taustaraporti ülevaade: Digitaalsete ökosüsteemide stsenaariumid. Tallinn: Arenguseire Keskus. Kasutatud 27.03.2021, https://www.riigikogu.ee/wpcms/wp-content/uploads/2020/09/2020_globaalsed_joujooned_digitaalsed-okosusteemid.pdf

    14. Cutolo, D., Kenney, M. (2019). Platform-Dependent Entrepreneurs: Power Asymmetries, Risks, and Strategies in the Platform Economy. Academy of Management Perspective, In Press. http://dx.doi.org/10.2139/ssrn.3372560

    17. ILO (2019a). Changing business and opportunities for employers’ and business organizations. International Labour Office and International Organisation of Employers – Geneva: ILO and IOE. Kasutatud 9.03.2021, https://www.ilo.org/wcmsp5/groups/public/---ed_dialogue/---act_emp/documents/publication/wcms_679582.pdf

    18. European Strategy and Policy Analysis System (ESPAS) (2019). Global Trends to 2030: Challenges and Choices for Europe. Gaub, F. (toim.). doi:10.2872/074526

    19. World Economic Forum (2020a). Jobs of Tomorrow. Mapping Opportunity in the New Economy. Kasutatud 21.05.2021, https://www3.weforum.org/docs/WEF_Jobs_of_Tomorrow_2020.pdf

    24. Savina, G., Haelg, F., Potrafke, N., Sturm, J.-E. (2019). The KOF Globalisation Index – Revisited. Review of International Organizations, 14(3), 543–574. https://doi.org/10.1007/s11558-019-09344-2