Üleilmastumine võimendab riske

Loe lisaks Raul Eametsa saatesõna üleilmastumise megatrendile OSKA trendikaartide lühiülevaatest: lk 32-33 “Üleilmastumise uued trendid”.

1. Arenenud majandusega riikides on üleilmastumine suurendanud riigisisest ebavõrdsust, viies madala kvalifikatsiooniga töökohad kõrge tootlikkusega sektoritest arengu- ja tärkava majandusega riikidesse. Arengumaade majanduskasvuga on, vaatamata vaesuse kahanemisele ning lõhe vähenemisele arenenud majandusega riikidega, kaasnenud ebavõrdsuse märkimisväärne suurenemine. (World Economic Forum, 2019 [1])
2. Inimeste kasvav majanduslik ebavõrdsus on olnud hüperglobaliseerumise (1990. aastate lõpus alanud üleilmastumise kiire ja ulatuslik kasv) kaasmõjuks ning COVID‑19 pandeemia on seda veelgi süvendanud (Titievskaia jt, 2020 [2]).
3. Üleilmastumine avaldab mõju ka keskklassi sissetulekutele. On leitud, et sarnaselt viiendiku kõige vaesemate inimeste sissetulekute kahanemisega, vähendab üleilmastumine ka keskklassi sissetulekute osa. 20% rikkaimate inimeste sissetulek üleilmastumise tulemusena kasvab. (Sturm jt, 2019 [3])
4. Maailmas kujunenud ebavõrdsus nii tervishoiu, hariduse, finantsstabiilsuse kui ka tehnoloogia vallas on muutnud osa riike ja ühiskonnarühmi COVID-19 kriisi mõjude suhtes ebaproportsio­naalselt haavatavaks. See on võimendanud riiklikult suunatud tegevuskavade esile kerkimist majanduskahjudega võitlemiseks ning ühiskonnarühmade sidususe ja tehnoloogiliste ümber­korralduste toetamiseks. Äriettevõtete vaatenurgast võib see aga tähendada arenenud majanduste paigalseisu ning arenguriikide ärivõimaluste väiksemat ärakasutamist, turuaktiivsuse vähenemist, suur- ja väikeettevõtete vaheliste lõhede suurenemist, väikeettevõtete pankrotte ning ebavõrdsuse süvenemist. (World Economic Forum, 2021c [4])
5. Paljud eksperdid toovad välja, et COVID-19 kriis on käivitanud deglobaliseerumise laine. Üleilmse koostöö vähenemise tagajärgedena nähakse töötuse kasvu ja turgude suurenevat ebastabiilsust, digitaalse lõhe kasvu ning üleilmse sotsiaalse suhtlemise (eelkõige turismi ja rände) häirumist. (Titievskaia jt, 2020 [5]; World Economic Forum, 2021c [6])
6. Riikide suurenenud protektsionism võib tugevdada isemajandamist ning aitab säilitada kodumaiseid töökohti, kuid kasvatab ka ebakindlust ning suurendab ärikulusid (World Economic Forum, 2021c [7]; Laudicina ja Peterson, 2020 [8]).
7. Mõnel pool võivad riikliku toimetuleku seisukohalt kriitilise tähtsusega majandusvaldkondade ettevõtted olla silmitsi sundvõõrandamise, riigistamise või riigi osaluse suurendamise ettepanekutega. Samuti võib suureneda surve tarneahelate tagasitoomisele (onshoring) ning töökohtade koduriiki toomisele. (World Economic Forum, 2021c [9])
8. Levinud on ka seisukoht, et vaatamata rahvusvahelise majanduse üleilmastumise aeglustumisele, on üleilmastumine lihtsalt muutmas oma vormi. Uus, „õhem“ mudel jätab riikidele rohkem võimalusi kodumaistele sotsiaalsetele teemadele keskendumiseks. (Titievskaia jt, 2020 [10]) Niinimetatud hajutatud globaliseerumine on vähem Hiina-keskne. Digitaalne üleilmastumine jätkub, kuid füüsiline (s.o kaupade ja inimeste liikumine) väheneb. (Arenguseire Keskus, 2020b [11])
9. COVID-19 on kiirendanud neljandat tööstusrevolutsiooni, laiendades inimestevahelise suhtluse, e‑kaubanduse, veebipõhise õppe ja kaugtöö digitaliseerimist (World Economic Forum, 2021c [12]).
10. Digitaalsed ökosüsteemid teevad ettevõtlusega alustamise ja globaalsetele turgudele jõudmise lihtsamaks, kuid loovad ka digiplatvormidest sõltuvuses olevaid ettevõtjaid, kelle võimalused on piiratud vaid nendesamade platvormide poolt pakutud lahendustest (Arenguseire Keskus, 2020c [13]; Cutolo ja Kenney, 2019 [14]).
11. COVID-19 on eriti rängalt mõjutanud noorte ja väheste oskustega töötajate, aga ka töötavate lapsevanemate ning eriti naiste olukorda tööjõuturul. Paljud neist töötavad teenindussektoris – eelkõige toitlustuses, majutuses, kaubanduses. (World Economic Forum, 2021c [15]; Laudicina ja Peterson, 2020 [16])

1. Globaalsete väärtusahelate kujundamisel muutub tööjõukuludest tähtsamaks vajalike oskustega tööjõu kättesaadavus, taristu kvaliteet ja tarbijaturu lähedus. Kvalifitseeritud tööjõu hankimine muutub järjest rahvusvahelisemaks. (ILO, 2019a [17])
2. Innovatsioon ja uued ideed on võtmetegurid järgmiste juhtivate majanduste arenemisel ning haridus on selle võtme-eeldus (European Strategy and Policy Analysis System, 2019 [18]).
3. Tehnoloogia areng, muutused majandusstruktuuris ja üleilmastumine mõjutavad nii töökohti kui ka oskuste vajadust. Tuleviku ametialade ja oskuste vajadust suunavad nii „digitaalsed“ kui ka „inimlikud“ faktorid. (World Economic Forum, 2020a [19]) Ümberõpe ja töötajate koolitamine muutuvad prioriteetseks. Arvestades COVID‑19 kriisi ebasoodsat mõju vähemustele, õpilastele, värsketele koolilõpetajatele, madala kvalifikatsiooniga töötajatele, näeme järjest enam ettevõtete initsiatiivi edendada ümberõpet, kas siis iseseisvalt või koostöös valitsustega. (Laudicina ja Peterson, 2020 [20])
4. Tehnoloogia on põhjustanud ebavõrdsuse süvenemist, vähendades nõudlust madalama kvalifikatsiooniga töökohtade järele ning pakkudes ebaproportsionaalselt suuremat tasu kõrgema kvalifikatsiooniga töökohtadel. Tasakaalu leidmine tehnoloogia integreerimise ja inimkapitali investeerimise vahel on tootlikkuse tõstmise seisukohalt oluline. (World Economic Forum, 2019 [21])
5. Maailma Majandusfoorum toob COVID-19 mõju ühe riskina esile noorte põlvkonna pettumuse halvenenud töö- ja haridusvõimaluste üle. Osaliselt on selles põlvkonnas ka veel kümnenditaguses finantskriisis pihta saanuid. Digitaalne lõhe ja võimalik uus nn „kadunud põlvkond“ panevad sotsiaalse sidususe proovile. Lihtsamad, tüüpilised tööturule sisenemise ametikohad nõuavad kümne aasta taguse ajaga võrreldes järjest rohkem ja keerukamaid oskusi. Samal ajal on selliseid töökohti jäänud vähemaks ka suureneva automatiseerimise tõttu. (World Economic Forum, 2021c [22])
6. COVID-19 pandeemia leviku piiramiseks rakendatud koolide sulgemine võib põhjustada vähemalt ühe semestri jagu mahajäämust hariduse omandamises. Sarnaselt töölt puudumisega võib see avaldada mõju ka edasisele õppeedukusele, suurendada koolist väljalangevust ja soodustada riskantsemat tervisekäitumist. (World Economic Forum, 2021c [23])

1. On seisukohti, et globaliseerumise ja regionaliseerumise vastandumine on lihtsustatud käsitlus. Globaliseerumine on väga mitmetahuline (Savina jt, 2019 [24]) ning viimase paarikümne aasta jooksul on globaliseerumine ja regionaliseerumine käinud tihtipeale käsikäes. Regionaliseerumine on olnud pigem globaliseerumise ehituskivi kui komistuskivi. (Arenguseire Keskus, 2020b [25]) Ka COVID-19 kriisi poolt võimendunud tarneahelate tagasitoomine kodupiirkonda või tarbijaturgudele lähemale võib globaliseerumist mitmekesistada.
2. Praegune geopoliitiline kontekst on võrreldes eelmise majanduskriisi algusega 2007. aasta lõpus ja 2008. aasta alguses palju keerulisem. Rahvusvahelises poliitikas on hulk ummikseise, kaubandus- ja geopoliitilised pinged kasvatavad ebakindlust ning see pidurdab investeeringuid ja suurendab tarneahelate katkemise riske. (World Economic Forum, 2019 [26])
3. Aastakümneid fookuses olnud majanduskasv on olnud globaliseerumise üks kaalukatest hoobadest. Ilma tähelepanuta selle kaasavaks ning keskkonna suhtes jätkusuutlikuks muutmisele toob see aga inimkonna ja meie planeedi jaoks karme tagajärgi. Sellel on oma osa nii kliimamuutuse süvenemises kui ka ebavõrdsuse kasvamises. (World Economic Forum, 2019 [27])
4. COVID-19 pandeemiaga võitlemiseks rakendatud sammud on põhjustanud uusi riikidesiseseid ja geopoliitilisi pingeid, mis ohustavad stabiilsust (World Economic Forum, 2021c [28]).
5. Globaalsete jõujoonte muutustes ja maailmakorralduses on digivaldkond olnud teistsugune kui muud valdkonnad – riikide ja korporatsioonide mitmepoolsete kokkulepete ja praktikate ulatus on olnud palju piiratum võrdluses näiteks rahvusvahelise kaubanduse või inimõiguste teemadega. Digitehnoloogiate valitsemine toimus aastakümneid alt-üles-põhimõttel ning oli peamiselt sõltuvuses erasektori kehtestatud reeglitest ja USA ühepoolsetest sammudest. (Arenguseire Keskus, 2020c [29])
6. Lisaks Hiinale on ka hulk teisi riike (nt Venemaa) üha enam sekkumas digitaalsetesse ökosüstee­midesse, püüdes ohje enda kätte haarata nii rahvuslikul kui ka globaalsel tasandil (Arenguseire Keskus, 2020c [30]).
7. Maailma Majandusfoorum toob välja, et enamikus riikides ei ole tehnoloogiaala valitsemine ja regulatsioonid tehnoloogilise innovatsiooniga sammu pidanud, sh kõige suuremates ja uuendusmeelsemates. Riikide ülesanne on kontrollida ja leevendada tehnoloogilise arenguga kaasnevat soovimatut kahjulikku mõju (oskuste lõhe suurenemine, turu kontsentratsioon, andmekaitseprobleemid, küberrünnakud jne), mis eeldab asjakohaste regulatsioonide rakendamist ja kaitsemeetmete võtmist. Tehnoloogiaala valitsemise mahajäämus võib suurendada globaalsete digiplatvormide mõjuvõimu. (World Economic Forum, 2019 [31])